Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Vabanemine teadaolevast, 9. osa

Aeg. Kurbus. Surm.

Aeg.

Mul on kange kiusatus rääkida teile lugu sellest, kuidas üks otsija läks Jumala juurde ja tahtis tõde õppida. Jumal kurtis: "Mu sõber, täna on nii palav. Palun too mulle klaas vett." Otsija läks ja koputas esimese ettejuhtuva maja uksele. Lävele tuli kaunis noor naine. Otsija armus temasse, nad abiellusid ja neil oli palju lapsi. Ühel päeval hakkas sadama ning aina sadas ja sadas - jõed tõusid üle kallaste, tänavaist said vood, majad uhuti minema. Otsija püüdis oma naist ja lapsi päästa ning kui vool ta ära kandis, hüüdis ta: "Issand, palun päästa mind!", mille peale Issand küsis: "Kus on klaas vett, mida ma palusin?"

See on vahva lugu, sest enamik mõtleb aja raames. Inimene elab aja järgi. Tuleviku avastamine on ikka olnud eelistatavaim põgenemismäng.

Me mõtleme, et muutused meis saavad tulla aja jooksul, et korda saab enese luua vähehaaval, päev päeva järel. Kuid aeg ei too korda ja rahu, mistõttu meil tuleb lakata mõtlemast järkjärgulisuse mõistetes. See tähendab, et meie jaoks pole homset, milles olla rahumeelne. Meil tuleb jalamaid korras olla.

Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob, eks ole? Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame aja, et neist üle saada. Aeg on petis, sest see ei aita meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta seda jagab, on ta alati konfliktis.

Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga vaja mõista, kui tahame lahendada elu, millel oleme aidanud muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks, nagu see on.

Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele värskuse ja süütuse abil, mida oleme juba käsitlenud. Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse uppunud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsima, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks teha, kui tohin selle välja pakkuda, oleks sisimas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate seda ajaprobleemi tõeliselt vaadata. Probleemid on olemas vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult. See mittetäielik tegelemine loobki probleemi. Kui kohtame seda täieliku tähelepanuta -, siis loome probleemi. Probleem kestab seni, kuni me ei pööra sellele täit tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada.

Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline aeg? See on vahemik, mis lahutab mõtet ja tegu. Mõte on ilmselt enesekaitseks, mõte turvalisusest. Toimimine on alati vahetu, see pole minevikust ega tulevikust pärit. Toimimine on alati olevikus, kuid see on niivõrd ohtlik ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame saada teatavat turvatunnet.

Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutus, mis on õige ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda ja ühiskonna kohta ning te toimite vastavalt sellele kujutlusele. Seetõttu on toimimine kujutlusega kooskõlas, läheneb sellele, mistõttu alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik ja toimimine. Vahemikus aeg paiknebki. See vahemik on põhiliselt mõtlemine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks, siis on teil enesest kujutlus, mille järgi te saavutate teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise läbi lausub mõtlemine: "Homme olen ma õnnelik. Homme saavutan edu. Homme on terve maailm üks imekaunis paik." Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks on aeg.

Kurbus.

Nüüd küsime, kas saame aja lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks mingit homset, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile või tuhat eilset tagasi te armastasite kedagi või oli teil kaaslane, keda pole enam, ning see mälestus jääb, te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja ja annab ajale jätkuvuse.

Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus, jätkuv hirm. Tekib küsimus, kas vahemik saab kaduda? Kui küsite: "Kas see lõpeb kunagi?", siis on see juba kujutlus, midagi, mida tahate saavutada, mistõttu ajavahemik on taas kohal ja teie olete jälle lõksus.

Surm.

Võtame näiteks surma, mis on enamikule inimestest tohutuks probleemiks. Te teate surma olemasolu, sest iga päev on see teie kõrval. Kas on võimalik kohata surma nii täielikult, et te ei teeks sellest mingit probleemi? Et seda niiviisi kohata, peavad kaduma kõik sellega seonduvad uskumused, lootused ja hirmud, sest vastasel juhul kohtute selle erakordse nähtusega mingi järelduse, kujutelma, ettekavatsetud ängistuse vahendusel, mistõttu te kohtute sellega aja raames.

Aeg on vahemik jälgija ja jälgitava vahel. Jälgija, teie, kardab kohtuda surmaks nimetatud nähtusega. Te ei tea, mida see tähendab, teil on selle suhtes kõikvõimalikke lootusi ja teooriaid; te usute taaskehastusse, ülestõusmisse või millessegi, mida nimetate hingeks ehk aatmaniks, usute jumalikku ellu, mis on ajatu ja mille jaoks teil on hulk nimesid. Kas olete enda jaoks välja uurinud hinge olemasolu? Või on see vaid kujutlus, mis on teile pärandatud? Kas on olemas midagi kestvat, mis on väljaspool mõtlemist? Kui mõtlemine suudab seda hõlmata, siis ei ole see väljaspool mõtlemist ega saa seetõttu olla kestev, sest mõtlemise vallas pole midagi püsivat. Avastus, et miski pole igavene, on väga tähtis, sest alles siis on meel vaba, võite vaadata ja selles on suur rõõm.

Te ei saa olla hirmul tundmatuse ees, sest te ei tea sellest midagi ja seega pole ka midagi karta. Surm on vaid sõna ja see sõna, see kujutelm, loobki hirmu. Kas saate jälgida surma ilma kujutelmata? Kuni on olemas kujutelm, millest tekib mõte, seni loob mõtlemine aina hirmu. Siis te kas mõistupärastate oma surmahirmu ja osutate paratamatusele vastupanu või siis leiutate arvutult uskumusi, mis teid surmahirmu eest kaitsevad. Sellest tekib lõhe teie ja kardetava nähtuse vahele. Selles aegruumilises vahemikus on konflikt, mis tähendab hirmu, ängistust ja enesehaletsust. Mõtlemine, mis loob surmahirmu, ütleb: "Lükkame edasi, väldime, hoiame endast võimalikult kaugel, ärgem mõelgem sellest," - aga te siiski mõtlete sellest. Kui ütlete: "Ma ei mõtle sellele," siis olete juba välja mõelnud, kuidas seda küsimust vältida. Te kardate surma, kuna olete selle edasi lükanud.

Oleme eraldanud elamise suremisest ning see vahemik nende vahel on hirm. Selle vahemiku, aja, loob hirm. Elamine on meie igapäevane piin, haavumine, kurbus ja segadus ning juhuti avaneb aknast vaade üle võlutud voogude. Seda nimetame elamiseks ja me kardame surra, mis tähendab selle armetuse lõppemist. Pigem klammerdume tuntu külge, kui vaatame näkku tundmatusele ning tuntu hulka kuuluvad meie maja, mööbel, pere, iseloom, töö, teadmised, kuulsus, üksindus ja meie jumalad. Lakkamatu tiirlemine piiratuse kibestumises.

Me mõtleme, et elamine on alati olevikus ja suremine on miski, mis juhtub kunagi hiljem. Me pole eales küsinud, kas see igapäevane võitlemine ongi üldse elamine. Tahame teada tõde kaaskehastumise kohta, tõendusi hinge edasielamisest, kuulame selgeltnägijate väiteid ja psühhotrooniliste uuringute järeldusi, aga me ei küsi iialgi, iialgi, kuidas elada - elada iga päev rõõmu, hurma ja iluga. Oleme elu koos kõige piina ja meeleheitega omaks võtnud ning sellega harjunud. Surmast mõtleme kui millestki, mida tuleb hoolikalt vältida. Aga kui teame, kuidas elada, siis on surm harukordselt elu sarnane. Te ei saa elada suremiseta. Te ei saa elada, kui te igal hetkel ei sure psühholoogiliselt. See ei ole mingi intellektuaalne paradoks. Et elada iga päev täielikult, nii nagu see oleks enneolematu kaunidus, selleks tuleb meil kõigele möödanikust pärinevale surra, vastasel juhul elate te masinlikult ja masinlik meel ei saa iial tunda armastust ega vabadust.

Enamik kardab surma, sest me ei tea, mida tähendab tõeliselt elada. Me ei tea, kuidas elada ja seetõttu ei tea ka, kuidas surra. Kuni kardame elu, kardame ka surma. Inimene, kes ei karda elu, ei karda olla täiesti kindlusetu, sest ta mõistab, et psühholoogiliselt ei saa olla mingit kindelolekut. Kui kaitstust pole, siis on tegu lõputu liikumisega ning sel juhul on elu ja surm üks ja sama. Inimene, kes elab konfliktita, elab ilu ja armastuse keskel, ei karda surma, sest armastada tähendab surra.

Kui te surete kõigele tuntule, oma perele, mälestustele, kõigele, mida olete tundnud, siis on surm puhastus, noorendav protsess, siis toob surm endaga kaasa süütuse ja ainult süütud on kirglikud, mitte need, kes usuvad või tahavad välja uurida, mis juhtub pärast surma.

Et teada saada, mis juhtub, kui surete, tuleb teil surra. See pole nali. Teil tuleb surra - mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt kõigele, mille suhtes olete kibestunud. Kui olete surnud ühele oma naudinguist ja kui see on toimunud loomulikult, ilma mingi sunni ja arutluseta, siis te teate, mida tähendab surra. Surra tähendab omada meelt, mis on enesest tühi, mis ei sisalda igapäevaseid igatsusi, naudinguid ja hingepiinu. Surm on uuenemine, muutumine, milles mõtlemine ei toimi, sest mõtted on vanad. Kui on surm, siis sünnib midagi täiesti uut. Vabanemine teadaolevast on surm ja siis te elate tõeliselt.

Vabanemine teadaolevast, 9. osa

Aeg. Kurbus. Surm.

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti. Jiddu Krishnamurti "Freedom From The Known", 1968.

suntzuart

the 48 laws of power