Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Tähelepanu leek

Avalik kõne New Delhi-s 31.10.1981.

Tundmatu tõlkija tõlge.

Ma tahaksin rõhutada, et me ei tee siin mingit propagandat ühelegi usule, ideaalile või organisatsioonile. Koos mõtleme me selle üle, mis toimub maailmas meie ümber. Me ei vaatle seda ei India vaatenurgast ega Euroopa või Ameerika vaatenurgast ega ühestki rahvuslikust huvist lähtuvalt. Koos hakkame me vaatlema, mis tegelikult maailmas toimub. Me mõtleme koos, kuid mitte üksmeelselt. Koos mõtlemine ja üksmeelsus on erinevad. Üksmeelsus viitab justkui sellele, et oleme jõudnud mingi järelduseni, kindla uskumuse või mõisteni. Kuid koos mõtlemine on üsna erinev. Koos mõtlemine viitab sellele, et sinul ja kõnelejal on vastutus vaadelda objektiivselt, mitte-isiklikult, seda mis toimub. Nii et me mõtleme koos. Kõnelejal, olgugi et ta istub mugavuse pärast poodiumil, puudub autoriteet. Ma palun, me peame selles osas olema väga selged. Ta ei ürita teid milleski veenda. Ta ei palu, et te teda järgiksite. Ta ei ole teie guru. Ta ei ole ühegi süsteemi ega filosoofia eestkostja, vaid me koos, justkui kaks sõpra, kes on teineteist juba mõne aja tundnud, kes hoolivad enamast kui vaid iseenda isiklikust elust, vaatleme seda maailma mis on justkui hulluks läinud. Kogu maailm võidurelvastub, kulutades tohutuid summasid hävitamaks inimesi, ükskõik kas nad elavad Ameerikas, Euroopas, Venemaal või siin. See on võtmas katastroofilist kurssi, mida ei saa lahendada poliitikud. Me ei saa jääda neile lootma ega ka teadlastele, kes aitavad ehitada militaartehnikat omavahel võisteldes. Samuti ei saa me jääda lootma niinimetatud religioonidele: need on muutunud pelgalt verbaalseks, korrutamiseks, mis ei oma absoluutlselt mingit tähendust. Need on muutunud ebausuks, järgides vaid traditsiooni, ükskõik kas viis tuhat või kaks tuhat aastat vana. Seega me ei saa jääda lootma poliitikutele, kes igalpool maailmas püüavad säilitada oma positsiooni, oma võimu, oma staatust, ja me ei saa lootma jääda ka teadlastele, kes iga aasta, võib-olla iga nädal, leiutavad uusi hävitamisviise. Me ei saa oodata ka üheltki religioonilt selle inimliku kaose lahendamist.

Mida peaks inimene tegema? Kas see kriis on intellektuaalne, majanduslik või rahvuslik koos vaesuse, segaduse, anarhia, seadusetuse, terrorismi ja pideva pommiohuga mõnel tänaval? Vaadeldes seda kõike, milline on sinu vastutus? Kas sulle läheb korda, mis maailmas toimub? Või hoolid sa vaid iseenda isiklikust lunastusest? Palun mõelge selle kõige üle väga tõsiselt järele, selleks, et sina ja kõneleja vaatleksid objektiivselt mitte ainult seda mis leiab aset väliselt, vaid ka meie teadvuses, meie mõtlemises, meie eluviisis, meie tegudes. Kui te ei hooli üldse maailmast, vaid ainult oma isiklikust lunastusest, järgides mõnda kindlat uskumust või ebausku, mõnda guru, siis ma kardan, et sinu ja kõneleja vaheline suhtlemine muutub võimatuks. Me peame selles osas olema selged. Me ei ole üldsegi mures isikliku lunastuse pärast, vaid muretseme tõsiselt selle pärast, milliseks inimmeel on muutunud, millega inimkond on seatud vastamisi. Me hoolime inimolenditena, kes ei ole ära märgitud ühegi eraldiseisva rahvusena. Me huvitume selle maailma vaatlemisest ja sellest, mida üks siin ilmas elav inimene peaks tegema, milline on tema roll?

Igal hommikul on ajalehes uudis mõne mõrva, pommiplahvatuse, hävingu, terroriakti või pantvangistamise kohta. Sa loed seda iga päev ja ei pööra sellele eriti tähelepanu. Kuid kui see juhtub sinuga isiklikult, siis oled sa segaduses ja palud kellelgi teisel, valitsusel või politseil, end päästa, end kaitsta. Ja ka selles riigis siin, kui sa vaatad, nagu kõneleja seda on teinud viimased 60 aastat, nähes kõiki neid õnnetuid nähtusi, sa näed vaesust, mis ei leia lahendamist, ülerahvastatust, keelelisi erinevusi, üks kogukond tahtmas teistest eralduda, religioosseid erinevusi, gurusid, kes on saanud tohutu rikkaks oma isiklike lennukitega, millega te nõustute pimesi, mõistes, et te ei suuda selle kõige suhtes midagi ette võtta. See on tegelikkus. Me ei tegele ideedega, me tegeleme tõsiasjadega, sellega, mis tegelikult aset leiab.

Ja kui me vaatleme koos, me peame olema vabad natsionalismist. Meie, inimolendid, oleme seotud kusiganes me ka ei ela. Palun mõistke, kui tõsine, kui pakiline see kõik on. Kuna inimesed siin riigis on muutunud tuimaks, täiesti ükskõikseks toimuva osas, äärmiselt hoolimatuks, muretsedes vaid oma enda väikese lunastuse, väikese õnne pärast.

Me elame mõtte kohaselt. Milline on mõtlemise toimimine, kulgemine ja sisu? Kõik templid on mõtlemise tulemuseks. Ja kõik mis toimub templites, kujundid, palvused, tseremooniad, on mõtlemise tulemus. Kõik pühad raamatud, Upanishad, Gita ja nii edasi, on mõtlemise tulemus, mõtte väljenduseks trükis, andmaks edasi seda, mida keegi teine on kogenud või mõelnud. Aga sõna ei ole püha. Ükski raamat maailmas ei ole püha, ainuüksi sellepärast, et see on inimese mõtlemise tulemus. Me jumaldame mõistust. Neid, kes on intellektuaalsed nähakse eraldiseisvana sinust ja minust, kes me ei ole intellektuaalsed. Me austame nende mõisteid, nende mõistust. Arvatakse, et mõistus lahendab meie probleemid, kuid see ei ole võimalik, see on nagu arendaks ühe käe ebaproportsionaalselt suureks võrreldes ülejäänud kehaga. Ei mõistus ega emotsioonid ega romantiline sentimentaalsus aita meid. Me peame võtma asju nii nagu need on, vaatama neid väga lähedalt ja mõistma kohese tegutsemise hädavajalikkust, jätmata seda teadlasele, poliitikule või intellektuaalile.

Seega esmalt vaadelgem seda, milliseks inimese teadvus on muutunud. Kuna meie teadvus on see, mis me oleme. Mida sa mõtled, mida sa tunned, sinu hirmud, sinu naudingud, sinu rahutus ja ebakindlus, sinu õnnetuolemine, masendus, armastus, valu, kurbus ja lõpuks ka surmahirm on sinu teadvuse sisuks. Need on see, mis sina oled, need moodustavad sinu, inimolendina. Kui me ei mõista seda teadvuse sisu ja ei ületa seda kui võimalik, ei suuda me ka tegutseda tõsiselt, fundamentaalselt, põhjapanevalt, tuues kaasa teadvuse ümberkujunduse, muundumise.

Selleks, et teada saada, milline on õige tegutsemine, peame mõistma oma teadvuse sisu. Kui su teadvus on segaduses, ebakindel, surve all, kihutamas ühest nurgast teise, ühest seisundist teise, siis sa muutud aina enam ja enam segasemaks, ebakindlamaks. Sellest segadusest lähtuvalt ei saa sa tegutseda. Seega sõltud sa kellestki teisest nii nagu inimene on seda teinud tuhandeid aastaid. Korra loomine iseendas on esmase tähtsusega. Sellest sisemisest korrast kasvab välja ka väline kord. Me otsime alati välist korda. Me tahame, et maailmas oleks kord, mis on loodud tugeva valitsuse, totalitaarse diktatuuri poolt.

Me kõik tahame, et meid survestataks selleks, et käituksime õigesti. Võta see surve ära ja me muutume sellisteks nagu me oleme praeguses Indias. Seega muutub see aina enam ja enam pakiliseks nende jaoks, kes on tõsised, kes vaatavad näkku sellele kohutavale kriisile, mõistmaks ise oma teadvust ja vabastamaks oma teadvuse selle sisust, selleks et muutuksime tõeliselt religioosseteks inimesteks. Kuna praegu me ei ole religioossed inimesed, vaid me muutume aina enam ja enam materialistlikumaks.

Kõneleja ei kavatse teile öelda, millised te olete, vaid sina ja kõneleja uurite koos, millised me oleme ja kas on võimalik radikaalselt meid ümber kujundada. Seega esmalt vaatleme me oma teadvuse sisu. Kas te jälgite kõike seda? Või olete te päeva lõpuks liiga väsinud? Kogu päeva olete te surve all, kogu nädala surve all kodus, surve tööl, majanduslik ja religioosne surve, surve valitsuselt ja gurudelt, kes määrivad teile kaela oma uskumused, oma idiootsuse. Kuid siin ei ole me surve all. Palun saage sellest aru. Me oleme justkui kaks sõpra, kes räägivad koos oma kurbusest, oma rahutusest, oma ebakindlusest, ebaturvalisusest ja sellest kuidas leida kindlust, kuidas vabaneda hirmust ja kas meie kurbus võib iialgi lõppeda. Meile läheb see korda. Kuna kui me ei mõista seda ja ei vaata seda väga selgelt, siis me põhjustame maailmas rohkem segadust, rohkem hävingut. Võib-olla kõik me saame olema aurustatud aatompommi poolt. Seega me peame tegutsema kiirelt, tõsiselt, kogu oma südame ja meelega. See on tõesti väga, väga oluline, kuna me oleme sattunud vastakuti tohutu kriisiga.

Me ei ole loonud loodust, linde, vett, jõgesid, kaunist taevast ja voolavaid ojasid, tiigrit, imepärast puud. Me ei ole neid loonud. Kuidas see kõik on tekkinud ei ole hetkel vaatluse all. Ja me hävitame metsi, me hävitame metsloomi. Me tapame neid igal aastal miljoneid ja miljoneid, mõned liigid kaovad. Me ei ole loonud loodust, hirve, hunti, kuid mõtlemine on loonud kõik ülejäänu. Mõtlemine on loonud imepärase katedraali, muistse templi ja mošee ning kujundid, mis on nendes. Mõtlemine, olles loonud need kujundid templites, katedraalides, kirikutes ja raidkirja mošeedes, jumaldab kõike seda enda poolt loodut. Seega, kas teadvuse sisu on loodud mõtlemise poolt, mis on muutunud nii ülitähtsaks meie elus? Mille pärast on mõistus, võime leiutada, kirjutada, mõelda, muutunud oluliseks? Mille pärast ei ole kiindumus, hoolivus, kaastunne, armastus saanud olulisemaks kui mõtlemine?

Seega kõigepealt vaadelgem, mis on mõtlemine. Psüühika struktuur põhineb mõtlemisel. Me peame vaatlema mis on mõtlemine, mis on mõte. Ma võin selle sõnastada, kuid vaadake seda ise. Ei ole nii, et kõneleja näitab ja siis te näete, vaid koos läbi rääkides näete te seda ise. Kui me ei mõista väga täpselt mis on mõtlemine, siis ei ole me võimelised ka mõistma, vaatlema või heitma pilku kogu teadvuse sisusse ehk sellesse, mis me ise oleme. Kui ma ei mõista iseennast, see tähendab oma teadvust, miks ma mõtlen niimodi, miks ma käitun niiviisi, minu hirmud, minu haavumised, minu rahutused, minu mitmed suhtumised ja veendumused, siis, mida iganes ma ka ei tee, toob see kaasa rohkem segadust.

Mida tähendab mõtlemine sulle? Kui keegi esitab sulle väljakutse selle küsimusega, siis milline on sinu vastus? Mis on mõtlemine ja miks sa mõtled? Enamus meist on muutunud secondhand inimesteks: me loeme palju, käime ülikoolis ja kogume palju teadmisi, informatsiooni, mis tuleneb teiste inimeste mõtlemisest, sellest, mida teised inimesed on öelnud.

Ja me tsiteerime neid teadmisi, mis me oleme omandanud ja võrdleme neid sellega, mida parasjagu öeldakse. Ei ole midagi originaalset: me ainult kordame, kordame, kordame. Ning kui keegi küsib, mis on mõte, mis on mõtlemine, siis ei ole me võimelised vastama.

Me elame ja käitume vastavalt oma mõtlemisele. Meil on see valitsus meie mõtlemise tõttu, meil on sõjad meie mõtlemise pärast, kõik relvad, lennukid, mürsud, pommid, tulenevad meie mõtlemisest. Mõtlemine on loonud imepärase kirurgia, suursugused tehnikud ja asjatundjad, kuid me ei ole uurinud, mis on mõtlemine.

Mõtlemine on protsess, mis sünnib kogemustest ja teadmistest. Kuulake seda vaikselt, vaadake kas see pole tõsi, tegelik. Siis te avastate selle iseenda jaoks, justkui kõneleja toimiks peeglina, milles te näete ise täpselt mis on, ilma moonutusteta. Siis visake peegel minema või lõhkuge ära. Mõtlemine saab alguse kogemusest, mis muutub teadmiseks talletatuna mäluna ajurakkudes. Seejärel mälust tuleneb mõtlemine ja tegutsemine. Palun vaadake seda ise, ärge korrake, mida mina ütlen. See järgnevus on tegelikkus: kogemus, teadmine, mälu, mõtlemine, tegutsemine. Seejärel selle tegutsemise põhjal me õpime juurde. Seega on tegemist tsükliga ja see on meie ahel.

Niimodi me elame. Ja me ei ole kunagi liikunud eemale sellest väljast. Te võite nimetada seda aktsiooniks ja reaktsiooniks, aga me ei liigu kunagi eemale sellest väljast, teadmise väljast. See on fakt. Teadvuse sisuks on kõik see, mille mõtlemine loob. Oh, ma võin mõelda nii palju koledaid asju. Ma võin mõelda, et jumal on minus, mis jällegi on mõtlemise tulemus.

Me peame võtma oma teadvuse sisu ja vaatama seda. Enamus meist on saanud haiget, haavunud lapsepõlves nii kodus kui koolis, kolledžis, ülikoolis ja ka hiljem oma elus. Ning kui sa oled saanud haiget, ehitad sa enda ümber müüri, mille tulemusel muutud aina isoleeritumaks ja aina häiritumaks, hirmunumaks, otsides viise kuidas enam mitte haiget saada. Sinu teod, mis tulenevad sellest haigetsaamisest, on muidugi neurootilised. Seega on see üheks osaks meie teadvuse sisust. Mis aga on see, mis saab haiget? Kui sa ütled, et oled mitte füüsiliselt, vaid sisemiselt, psühholoogiliselt haiget saanud, siis milline on see osa psüühikast, mis on saanud haavata? Kas see ei ole mitte sinu kujutelm, sinu pilt, mis sul on iseendast? Kõigil meil on enesekujutelmad, oled sa suursugune mees või alandlik mees, suursugune poliitik koos kogu oma uhkuse, edevuse, võimu ja positsiooniga, mis loovad selle kujutelma, mis sul on iseendast. Kui sul on doktorikraad või kui sa oled koduperenaine, siis ka sul on vastav kujutelm iseendast. Kõigil on enesekujutelm, see on vaieldamatu fakt. Mõtlemine on loonud selle kujutelma ja see kujutelm saab haiget. Kuid kas on võimalik omada endast mitte ainsatki kujutelma?

Kui sul on enesekujutelm, siis lood sa eraldatuse iseenda ja teiste vahele. On oluline mõista väga sügavuti, mis on suhe. Sa ei ole suhtes mitte ainult oma naise, oma naabri, oma lastega vaid kogu inimkonnaga. Kas sinu suhe oma naisega on vaid aistinguline, seksuaalne või on see romantiline, mugav kooselu? Tema teeb süüa ja sina käid kontoris. Tema kasvatab lapsi ja sina töötad hommikust õhtuni 50 aastat, kuni lähed pensionile. Ja seda nimetatakse eluks. Sa pead väga selgelt, hoolikalt välja uurima, mis on suhe. Kui sinu suhe põhineb haavatusel, siis kasutad teist inimest, et sellest valust põgeneda. Kas sinu suhe põhineb kahepoolsetel ettekujutustel? Sul on ettekujutus temast ja tal on ettekujutus sinust.

Suhe on siis nende kahe kujutelma vahel, mille mõtlemine on loonud. Seega ma küsin: kas mõtlemine on armastus? Kas iha on armastus? Kas nauding on armastus? Sa võid öelda „ei“ ja oma pead raputada, kuid tegelikult ei saa sa kunagi teada, mitte kunagi ei uuri ja ei sukeldu sa sellesse.

Kas on võimalik olla suhtes, milles puuduvad konfliktid? Me elame konfliktides hommikust õhtuni. Miks? Kas on see üks osa meie loomusest, osa meie traditsioonidest, osa meie religioonist? Igal ühel on ettekujutus iseendast: sul on enesekujutelm, temal on enesekujutelm ja palju teisi kujutelmi, tema ambitsioon, tema soov olla keegi. Ja ka sinul on omad ambitsioonid, sinu võistluslikkus. Te mõlemad liigute paralleelselt, nagu kaks raudtee rööbast, mitte kunagi kohates, või kui, siis voodis, kuid mitte kunagi ühelgi teisel tasemel. Kui traagiliseks on see muutunud.

Seega on väga oluline vaadata oma suhteid. Mitte ainult oma lähedasi suhteid, vaid ka oma suhet kogu ülejäänud maailmaga. Väline maailma on omavahel tihedalt seotud, sa ei ole ülejäänud maailmast lahus. Sa oled ülejäänud maailm. Inimesed kannatavad, neis on palju rahutust, hirmu, nad on ohustatud sõja poolt, nii nagu teiegi olete ohustatud sõja poolt. Nad koguvad tohutul hulgal relvastust, et teineteist hävitada ja sina kunagi ei mõista, kui tihedalt oleme me seotud. Mina olen võib-olla moslem ja sina hindu. Minu traditsioon ütleb, et „mina olen moslem“, mind on programmeeritud nagu arvutit kordama „mina olen moslem“ ja sina kordad „mina olen hindu.“ Kas sa mõistad, mida mõtlemine on korda saatnud? Ülejäänud maailm on nagu sinagi oled, võib-olla küll natukene modifitseeritud, erinevalt haritud, erinevate pinnapealsete käitumisviisidega, võib-olla rikas või mitte, kuid samade reaktsioonide, samade valude, samade rahutuste, samade hirmudega. Palun pühendu oma meele, oma südemega, et mõista, milline on sinu suhe maailmaga, sinu naabri ja sinu naise või mehega. Kui see põhineb kujutelmadel, piltidel, mälestustel, siis saab vältimatult aset leidma konflikt sinu naise, sinu mehe, sinu naabri, moslemi, pakistanlase, venelasega – kas mõistad? Ja sinu teadvuse sisuks on haavatasaamine, mida sa pole ära lahendanud, mida pole täielikult ära pühitud. See on jätnud armid ja nendest armidest on sul erinevat laadi hirmud, mis viimaks viivad isolatsioonini. Igaüks meist on isoleeritud, läbi religioossete tavade, läbi hariduse, läbi idee, et sa pead alati olema edukas, edukas, edukas, saama millekski. Ja lisaks oma suhtele teineteisega, mis on lähedane või mitte, oleme tihedalt seotud hoolimata sellest, kas sa elad siin või kusiganes mujal maailmas. Maailm on sina ja sina oled maailm. Sul võib olla erinev nimi, erinev vorm, erinev haridus, erinev positsioon, kuid sisemiselt me kõik kannatame, me kõik kogeme suuri hingepiinu, valame pisaraid, kardame surma ja tunneme suurt ebakindlust ilma mingisugusegi armastuse või kaastundeta.

Niisiis, kuidas kuulate te sellist fakti? Ehk, kuidas kuulate te seda, mida öeldakse? Kõneleja ütleb, et te olete ülejäänud inimkond, sügavalt. Sa võid olla tumedanahaline, sa võid olla lühike, sa võid selga panna sari, kuid see on kõik pinnapealne. Kuid sisemiselt on vool sama, hoolimata sellest kas sa oled ameeriklane, venelane või indialane. Kõikide inimolendite liikumine on sarnane. Seega, südamest, sina oled maailm ja maailm on sina. Sa pead mõistma seda suhet. Mõistma selles mõttes, et sa pead olema võimeline vaatama ja aru saama sellest kui tegelikkusest.

Seega siit tõstatub küsimus, kuidas sa vaatled? Kuidas vaatad sa oma naist või oma meest või oma peaministrit? Kuidas vaatad sa üht puud?

Vaatlemise kunsti tuleb õppida. Kuidas vaatled sa mind? Sa istud seal, kuidas vaatad sa mind? Milline on sinu reaktsioon? Kas sa vaatad kõnelejat, mõeldes tema reputatsioonile? Milline on sinu reaktsioon, kui näed minusugust meest? Kas oled rahul pelgalt selle reputatsiooniga, mis tal on, kuid mis võib olla absurdne ja tavaliselt ongi, rahul teadmisega sellest, kuidas ta on saabunud siia pöördumaks nii paljude inimeste poole, teadmisega tema võimalikust tähtsusest ja sellest, mida sa temalt saada võiksid. Ta ei saa sulle anda ühtegi riiklikku ametikohta, ta ei saa sulle anda raha, sest tal ei ole raha. Ta ei saa sulle anda ühtegi aukraadi, ei mingit staatust, positsiooni või juhtida sind või öelda sulle, mis sa tegema peaksid. Kuidas vaatad sa teda? Kas oled sa vaadanud kedagi vabalt, avatult, ilma ühegi sõna, ilma ühegi ettekujutuseta? Kas oled vaadanud mõne puu ilu, selle lehtede värelemist. Seega, kas me võime koos õppida vaatlemist? Sa ei suuda vaadelda visuaalselt, optiliselt, kui su meel on hõivatud nii nagu enamusel meist on, hõivatud sellest artiklist, mille pead järgneval päeval kirjutama või sinu söögitegemisega, sinu tööga või seksiga või hõivatud küsimusega kuidas mediteerida või sellega, mida teised inimesed võivad öelda. Kuidas võib selline meel, mis on hõivatud hommikust õhtuni, üldse midagi vaadelda? Kui ma olen hõivatud meisterpuusepaks saamisest, siis pean ma teadma erinevate puiduliikide omadusi, ma pean teadma vastavaid tööriistu ja oskama neid kasutada, ma pean õppima kuidas ühendada liitekohti ilma naelteta ja nii edasi. Niisiis minu meel on hõivatud. Või kui ma olen neurootiline, siis on minu meel hõivatud seksist või poliitiliselt või muul moel edukaks saamisest. Seega kuidas saan ma vaadelda olles hõivatud? Kas on võimalik olla meelega, mis ei ole niivõrd hõivatud koguaeg? Ma olen hõivatud, kui ma pean rääkima, kui ma pean kirjutama midagi, kuid ülejäänud ajal miks peaks minu meel olema hõivatud?

Arvuteid on võimalik programmeerida nii nagu ka meid inimesi programmeeritakse. Need võivad näiteks, õppida, mõelda kiiremini ja täpsemalt, kui inimene. Need võivad mängida hiilgava malemeistriga. Olles kaotanud neli korda, võidab meister järgnevad neli korda, viiendal või kuuendal korral võidab jälle arvuti meistri. Arvuti võib korda saata väga erilisi asju. See on programmeeritud, kas mõistate? See võib leiutada, luua uusi masinaid, mida on võimalik paremini programmeerida kui eelnevat arvutit, või masina, mis on lõpuks „intelligentne.“ Väidetakse, et masin ise loob lõpuks „intelligentse“ masina. Mis juhtub inimesega, kui arvuti võtab kogu asja üle? Terve Britannica entsüklopeedia võib panna väikesele kiibile ja see sisaldab siis kõiki neid teadmisi. Millist kohta hakkavad siis teadmised omama inimelus?

Meie ajud on hõivatud, ei iial vaiksed. Selleks, et vaadelda oma naist, oma naabrit, oma valitsust, vaesuse brutaalsust, sõja õudusi, peab olema vabadus vaadelda. Samas aga oleme me vabaolemise vastu, kuna me kardame olla vabad, üksinda.

Olete kuulanud kõnelejat. Mida olete kuulnud, mida olete kogunud, sõnu, ideid, mis lõpuks ei oma mingit tähendust? Kas olete mõistnud selle tähtsust, et mitte iialgi olla haavatud. See tähendab, mitte iialgi omada kujutelma iseendast. Kas olete mõistnud, kui oluline, kui pakiline on mõista suhet ja omada meelt, mis ei ole hõivatud? Kui see ei ole hõivatud, on see erakordselt vaba, see näeb tõelist ilu. Kuid vilets väike meel, secondhand väike meel, on alati hõivatud teadmisest, millekski saamisest, küsitledes, arutledes, vaieldes, ei iial vaikne, ei iial vaba hõivamata meel. Kui meel on niiviisi hõivamata, siis sellest vabadusest, kuid mitte iialgi mõtlemisest, kasvab välja ülim intelligentsus.

Tähelepanu leek

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power