Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Elu terviklus

Elu terviklus, 4. osa

Krishnamurti: Kas mõte võib vaadelda end? Aga enne peaksime vastama eelmisele küsimusele; miks inimesed elavad nii ega muutu? Kui keegi tõepoolest muudaks oma sõltuvust ja eluviisi, oleks see nagu liikumine vastuvoolu, vastu üldsuse reegleid.

Bohm: Satume objektiivsesse ebakindlusse.

Krishnamurti: Liikudes vastuvoolu, õigemini väljapool voolu, me jääme üksi. Kas inimene talub seda – loobumist karjavaistust?

Shainberg: Olla teistega sarnane – ka siin on võistlus, sest soovime olla parimad.

Bohm: Tundub, et ühiskond annab meile vajaliku ühtsustunde, mis tegelikult tähendab killunemist.

Krishnamurti: Sellepärast inimesed ei soovigi muutuda, et kardavad seista üksi. Lihtsam on olla tuttavas kannatuses koos teistega kui tundmatuses. Olles teistega oled turvaline. Aga üksiolemine ei ole eraldumine, vaid kõrgema sisetunde ilming. Kui inimene oimab enda ja maailma õudset seisundit, segadust ja ebakorrapära, ja kui ta ütleb, et totaalne uuenemine on vältimatu, siis on ta sellest kõigest juba eemalduma hakanud.

Bohm: Eraldumine rühmast ei tähenda eraldumist universumist.

Shainberg: Vabanedes rühma petlikust turvalisusest oled ise universumis.

Krishnamurti: Üksiolek on nagu väljaastumine voolust, mis kannab endaga ebakorrapära, muret, lootust ja lootusetust.

Bohm: Siis peame maha jätma traditsioonid, kaaslased, jne.

Krishnamurti: Üksiolek on totaalne vabadus, maailmakõiksus. Universum eeldab totaalset korda.

Bohm: Siis ei ole killunemist.

Krishnamurti: Aga inimene ei taju universumi reaalsust ja kardab eraldumist. Inimesed kardavad, kui neil pole kellelegi toetuda.

Shainberg: Oleme kaose osad, mitte teisel pool.

Krishnamurti: Jah, kuna te kardate seda. Kardate mõtet üksiolekust.

Shainberg: Kuidas saan mõtet karta?

Bohm: Kui loobume ühiskonnast, siis ei saa me temalt tuge, millega oleme harjunud. Satume eraldatusse.

Shainberg: Patsiendid ütlevad mulle sageli: “Tuli laupäev. Helistasin mitmekümnele inimesele, sest ei suutnud üksi olla.”

Krishnamurti: Seegi on põhjus, miks inimesed ei muutu.

Shainberg: Peame vabanema konservatiivsusest.

Krishnamurti: Seegi on tõsi. Sellepärast räägivadki usud teisest maailmast. Soovitavad sinna püüelda.

Bohm: Ja kommunistid ütlevad, et teist maailma pole, aga õnn ootab meid tulevikus selles maailmas.

Krishnamurti: Jah, ohverdage oma lapsed tuleviku nimel. Et vabaneda praegusest, selle asemel plaanime uut, mis on samasugune. Mis takistab meil muutuda?

Shainberg: Põhjuseks võiks olla ... oi kui raske küsimus! ... Vastus oleks ... mul ei ole vastust!

Krishnamurti: Te pole seda endalt kunagi küsinud.

Shainberg: Ma tõesti ei oska vastata.

Krishnamurti: Mõte ütleb: “Ei oska ennast muuta. Muudan parem end väliselt, või – ma vajan välist muutjat.” Selliseks väliseks muutjaks võib olla ülemus, armastatu, jumal, jne. Kas põhjuseks on see, et mõte ei näe oma piire ja üldse ei märka, et ei saa ennast muuta?

Bohm: Mõte kaotab kontakti millegagi. Mõte ei näe, et ta ise on kõige taga.

Shainberg: Mõte muudab tasahilju.

Krishnamurti: See on mõtte väljamõeldis. Mõte on loonud nii psüühilise kui ka tehnilise maailma. Tehniline on vajalik ja sellepärast me seda oma vestluses ei puuduta. Aga psüühilise maailma meis ja väljapool meid on tekitanud igavlev mõte. Ja mõte jõllitab seda tekkinud kaost – see on tema laps!

Bohm: Mõte on loonud tegelikkuse, mida ta nimetab sõltumatuks, aga mis pole sõltumatu.

Krishnamurti: Kas teie mõte – mis on teie, teie mõtlemine – kas ta hoomab enda loodud korratust?

Bohm: Mõte püüab panna seda kellegi teise süüks. Mõte on öelnud, et “mina” ja mõte oleme eraldi.

Krishnamurti: Mõte on loonud “mina”.

Shainberg: Hetketi mõistan seda.

Krishnamurti: Mitte hetketi, te ei näe ju seda lauda hetketi, see on siin. Mõtte liikumine on loonud “mina”, loonud killunemise, vastuolud, kadeduse, hingepiina, himu.

Kas mõte teadvustab oma liikumist, et ta ise on liikumine?

Bohm: Miks mõte toimib pidevalt ja toodab väärkujutelmi tegelikkusest? Ka nüüd, kui meil on teatud arusaam olukorrast, toidab miski vana protsessi, ka praegu.

Krishnamurti: Tõepoolest, miks mõte liigub? Mis on liikumine? Liikumine on ju aeg? Olen selline, pean olema niisugune. Kui mõtlemine peatub, siis liikumist ei ole. Ja kui liikumist pole, siis “mina” on surnud.

Bohm: Ja see liikumine loob kujutluse...

Krishnamurti: ... “minast”, ja kui see liikumine lakkab, lakkab “mina”, mis on aja ehitatud. Kas oimate nüüd tõde: kui mõte seiskub, siis tegevus on totaalne.

Bohm: See ei tähenda, et mõtlemine on jäädavalt ära. Igasugune tehniline mõtlemine võib olla, sest seal valitseb kord?

Krishnamurti: Muidugi.

Shainberg: Kas mõte peab oskama liikuda õigel tasandil?

Krishnamurti: Jah. Kas tõesti inimene kardab seda? Peab oimama “mina” lõppu alateadvuses, sügavuses. Muidugi on hirm kaotada kõike, mille mõte on loonud: minu teadmine, minu raamatud, minu naine... Inimene kardab lõpetamist, suremist – mitte bioloogilist surma. Tal on lohutav uskuda jumalat, taassündi, lohutavaid ideesid. Tegelikkuses, kui mõte avastab, et ta on vaid liikumine ja mõistab, et see liikumine on loonud “mina”, killunemise, tülid, selle kaootilise maailma kogu ehitise – kui mõte oimab seda, näeb tõde sellest, siis ta seiskub. Siis ongi kosmos. Kuulake kosmost. Kuidas võtate selle vastu? Kas oimate, et mõtte liikumine on loonud nii kasuliku tehnikamaailma kui ka selle kaose? Mis toimub teis seda kuulates?

Shainberg: Kabuhirm haarab mind.

Krishnamurti: Järelikult olete kuulanud sõnu. Sõnad on teis tekitanud hirmu.

Shainberg: Nad äratavad tegelikkuse ..., siis on vaikus, ...midagi libiseb ära, see tuleb hinge, sealt midagi kaob, on eriline kõrvaletõmbumine, mu seesmuses on eriline liikumine.

Krishnamurti: Kirjeldate inimkonda.

Shainberg: Ei, kirjeldan ennast.

Krishnamurti: Teie olete inimkond. Kui mõte oimab, et tema on liikumine ja et see liikumine on loonud kaose, siis kaob hirm. Kuulake ise. Hirm on abstraktne mõte. Mõistate? Olete loonud kujutluse lõppemisest ja kardate seda. Tegelikult hirmu ei ole.

Bohm: Aga kohe, kui mõte osaleb...

Krishnamurti: ... siis pole enam tegelikkust.

Bohm: Siis on ettekujutus, kujutlus sellest, et mõte on tõeline ja sellepärast polegi me siis enam tegelikkuses.

Krishnamurti: Jõudsime hämmastava asjani – tegelikkuses pole hirmu. Igasugune hirm on vaid mõtteavaldus.

Bohm: See sobib mõlemat pidi: hirm on mõte, mõte on hirm. Välja arvatud selline mõte, mis sugeneb ainult faktide najal.

Krishnamurti: Olles kogu aeg tegelikkuses, ammutame sealt imelist energiat.

Elu terviklus

Elu terviklus, 4. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power