Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Elu terviklus

Elu terviklus, 6. osa

Krishnamurti: Dr. Bohm: , olete füüsik, mis muudab teie arvates inimest? Mis põhjustab põhjaliku muutumise inimkonna teadvuses?

Bohm: Kas teaduslikul taustal on sellel küsimusel erilist tähtsust?

Krishnamurti: Ei. Aga mis on see energia, mis puudub, mõtlen vitaalsust ja tarmu. Kuidas me vestlus puudutab me oma elu? Kuidas peaks tavaline inimene suhtuma oma ellu?

Bohm: Kui vaatleksime igapäevaste sündmuste mõju? Oleme ühenduses inimestega tööl ja kodus. Elu on pidev võitlus ning sageli kogen pettumist.

Krishnamurti: Pettumused, ikka uued soovid – saada ja olla üha rohkem ja rohkem. Kuidas muuta oma suhtumist teistesse? Milles on olemasolu mõte? Millel põhineb mu suhtumine? Kui vaatleksime esmalt seda ja siirduksime siis kujutlusteta elamise juurde, mis on eriti tähtis.

Bohm: Vestlesime juba sellest, et meil on kalduvus olla kontaktis pea alati kujutluse vahendusel. Mul on kujutlus endast ja sinust ja sellest, kuidas sa võiksid suhtuda minusse. Ja see võibki tuua kaasa pettumuse.

Krishnamurti: Kujutlus on sugupõlvede jooksul välja kujunenud. Kuidas seda hajutada?

Bohm: Esmalt pean saama teadlikuks kujutlustest, tähele panema neid igal pool ja igal ajal, nii tööl kui kodus.

Krishnamurti: Kas suudan? On mul selleks piisavalt energiat? Päev läbi olen talunud ebameeldivusi ja õhtul vajun väsinult voodisse. Ma peaksin oimama, kui tähtis on vastastikune mõju. Selle nimel peaksin loobuma kergemeelsest energia raiskamisest. Pean loobuma alkoholist, suitsust ja kõrtsist. Aga ma tahan seda kõike ja veel midagi suuremat. Selle suurema, kõige tähtsama nimel pean samuti paljust loobuma, et saada energiat, mis aitaks mul näha minu kujutluste maailma.

Bohm: Ka auahnusest tuleb vabaneda ja paljust muust.

Krishnamurti: Loomulikult. Alustan vaid kõige ilmsematest seikadest.

Shainberg: Üks kujutlusi on see, et vajan koostööd, abi.

Krishnamurti: See on üks meelisköidik: ei tule toime ise, sellepärast pean toetume kellelegi, kes abistab mind.

Shainberg: Või lähen baari, sest olen meeleheitel oma saamatuse pärast ja joomisega hajutan tekkinud tusa, vähemalt hetkekski. Samas tõestan endale, et kujutlus oma saamatusest on õige. Sellise suhtumisega endasse tunnistan sinule oma saamatust ja sina ehk teed midagi minu abistamiseks.

Krishnamurti: Ei, ei. Tundub, et keegi meist ei mõista, kui ääretult oluline on tõeline vastastikune mõju. Ühendus elukaaslase, lähedaste, töö, looduse ja ükskõik millega. Tundub, et me ei taju ühendust, mis on vaevatu, vaikne, sügav, rikas, õnnelik – selle ilu, harmooniat. Kuidas selgitada sellise ühenduse tähtsust tavalisele inimesele?

Shainberg: Kuidas saan anda naisele üleva ühenduse, kui töölt tulles olen väsinud, aga tema nõuab, et läheksime külla? Ta ootab, et teeksin midagi tema heaks, aga ma ei suuda.

Krishnamurti: Kuidas suhtud naisesse, kui tead ühenduse tähtsust?

Bohm: Eriti oluline on mõista, et keegi teine ei saa minu eest midagi teha, sest tema tegemine ei mõjuta minu suhtumist.

Shainberg: Selgitage palun täpsemalt.

Bohm: Keegi ei saa minu eest midagi teha. Teiselt loodetav abi on enesepettus. Ka siis, kui sina elad täiuslikku elu, ei saa ma sind jäljendada, vaid jätkan vanaviisi. Minul on minu elu, sinul sinu. Omaenda tegudega pean oma suhet parandama. Mõtlemine parandamisest on vaid enesepettus.

Shainberg: Kas õige vastastikune suhe algab siis, kui oiman, et pean midagi ise tegema?

Krishnamurti: Ja oiman oma tegude lõpmatut olulisust, enda vastutust. Mina olen maailm ja maailm on mina. See tähendab, et olen oma vanemate, kultuuri, ilmastiku, jne. tulemus. Ka minu mõtlemine on selle tulemus.

Bohm: Igas inimeses on sama kannatuse, segaduse ja enesepettuse põhistruktuur. Öeldes “olen maailm” mõtlen, et seesama struktuur on omane kogu maailmale. See on osa minust ja mina olen osa sellest.

Krishnamurti: Ja esimene, mida tuleb oimata, on see, et vastastikune suhe on elus kõige tähtsam. Selle oimamist takistab kujutlus endast. Olgu kujutlused endast ja teistest kuitahes head, need röövivad vastastikuse suhte ilu.

Bohm: Kui kujutlen, et mingi suhe annab mulle kindluse ja teine ebakindluse, siis kujutlus takistab ühendust. Sest nõuan, et ka too teine aitaks mind turvalisse olukorda, aga ta ei taha või ei suuda seda.

Shainberg: Kui mul on kujutlus meeldivast ühendusest kellegagi, siis on ka selle isiku vastu nõudmised, sest ootan, et tema tegevus toimuks minu kujutluse kohaselt.

Bohm: Teiste sõnadega, mul on kujutlus ootuspärasest. Näiteks naine ütleb: “Mehed peavad oma naiste meelelahutuse eest hoolitsema,” – seegi on kujutlus. Ja mehel on oma kujutlus ja need kujutlused solvuvad.

Shainberg: Peame olema väga tähelepanelikud, sest igas kujutluses on raevuannus.

Bohm: Energia.

Krishnamurti: Mõistan teid, aga arvestage, et enamus inimesi ei võta elu tõsiselt. Soovime kerget elu. Ütlete, et kõige tähtsam on vastastikune suhe. Nõustun meelsasti, ja elan edasi vanaviisi. Aga mis paneks inimesi kasvõi hetkeks seda tõsiselt võtma? Kellega saan sellest rääkida? Ka psühhiaater ei soovi mind kuulata. Kõigil asjatundjatel on oma plaanid, arusaamad, kujutelmad.

Bohm: Seda saab rääkida inimesega, kes oskab kuulata.

Krishnamurti: Inimesega, kes võtab elu mingil määral tõsiselt.

Bohm: Ilmselt on ka see vaid kujutlus, et me ei suuda olla tõsised, oimamine käib üle jõu ja nõuame lihtsamat seletust.

Krishnamurti: Jah. Kui omame mõtte moodustatud kujutlust, pole tõeline ühendus võimalik.

Bohm: Ja elul pole väärtust ilma tõelise ühenduseta.

Krishnamurti: Täiesti väärtusetu, sest teadvus on kujutlusi täis ja kujutlused on teadvus. Kujutlused pole eraldatud, vaid suhtes üksteisega.

Bohm: Ja kõige keskmeks on “mina”.

Krishnamurti: Ja te nõuate, et mina, tõsine ja tark mees tühjendaksin oma teadvuse. Oleksin vaba iseendast, kujutluste moodustajast. Aga kuidas, sest ütlete, et samal hetkel kui küsin “kuidas?”, ma juba moodustan kujutlust, süsteemi, meetodit?

Küsimus “kuidas vabaneda?” sisaldab varjatud küsimust “mida ma teen”, see tähendab et “mina” moodustab uue kujutluse iseendast.

Nüüd olen juba teadlik sellest, et moodustan kogu aeg kujutlusi. Näen, et iga solvumine talletub ajus ja sellegi põhjal vormub kujutlus. Aga kui soovin vabaneda senistest ja tulevastest solvumistest? Mõlemad on kujutlused. Nauding ja tusk on sama mündi erinevad pooled. Missugune tegevus vabastab teadvuse?

Bohm: Tuleb mõista, et talletunud solvumiste ja saabuvate solvumiste vahel pole erinevust. Sest oodates solvumist aju juba valmistab reageeringut. Kujutlus lähtub ikka varasemast reageeringust.

Krishnamurti: Tuleb vist uurida kujutlust, mitte solvumist. Kuidas näha olemasolevat kujutlust. Kui tahan leida tõelist ühendust ja armastust, siis see innustabki mind.

Bohm: Siis pean selle kujutluse teadvustama.

Krishnamurti: Jah, aga kuidas? Tean, et kujutluse keskus olen ise. Kuidas seda näha? Kas vaatleja asub vaadeldavast eraldi? Kui nad on eraldi, siis tekib ajavahe, kus igasugune muu tegevus jätkub.

Bohm: Ja aju valib ikka meelepärasema ja kergema tegevuse.

Krishnamurti: Pean siis õppima vaatlema nii, et vaatleja ja vaadeldav on üks.

Bohm: Aga enne peaksime käsitlema kogu oma seotust, mis ütleb meile, et vaatleja on vaadeldavast eraldi, sest nii me vist igaüks tunneme. Kui mõtlen endast, siis “ise” on tõeline, mõtlemisest sõltumatu.

Krishnamurti: Jah, mõtleme, et oleme mõtlemisest sõltumatud, toodame mõtteid. Siiski on ka see mõtlemise tulemus.

Bohm: Ja sellest tekibki segadus.

Krishnamurti: Tahate öelda, et vaatleja on mineviku resultaat. Kõik mälestused ja kogemused on minevik. Minevik olen mina. Kogu meie elu on minevik.

Shainberg: Mõistusega näen seda, aga ikka tundub, nagu oleksin mina siin ja vaataksin tagasi minevikku.

Krishnamurti: Kas näete ka seda lauda mõistusega?

Shainberg: Ei

Krishnamurti: Miks?

Shainberg: Laud on vahetu märkamine. Ennast vaadates tuleb aeg vahele. Näen end teatud ajavahemike järel. Mul on kujutlus endast kolmeaastasena, kümneaastasena, seitsmeteistaastasena ja praegu olen erinev sellest, mis olin viis aastat tagasi.

Krishnamurti: Aeg on teid loonud. Mis on aeg?

Shainberg: Liikumine.

Krishnamurti: On see liikumine tegelik?

Shainberg: Kuidas tegelik?

Bohm: Või on see kujutletud?

Krishnamurti: Kujutlus ei ole tegelikkus.

Bohm: Kujutluse tuum on selles, et ta jäljendab tegelikkust ja annab tunde, nagu ta vastaks tegelikkusele. Teiste sõnadega; tunnen, et olen olemas, et “mina” vaatleb enda arengut. Kas see vaatlemine vastab reaalsusele?

Shainberg: Mälu on ebatäpne. Ilmselt olin kolme aastasena palju rohkem, kui mäletada suudan ja seitsmeteist-aastaselt juhtus palju enam kui mälu talletada suutis.

Bohm: Ja kõike seda vaatleb “mina”. Aga see mina, on ta üldse olemas ja kas ta vaatleb? On see fakt?

Shainberg: Arenemine on fakt, kujutlus arenemisest.

Bohm: Ja “mina”, kes vaatleb seda? Aga võib olla, ja ongi nii, et ka jälgiv “mina” on kujutlus “minast”, nagu kujutlus arenemisestki.

Krishnamurti: Peame siis veel kord selgitama, mis on tegelikkus. Ütlesime, et tegelikkus on kõik, mida mõte on ehitanud. Laud, kirikud, illusioon, rahvused – kõik mõtte saavutatu on tegelikkus. Loodus ei ole niisugune tegelikkus. Ta pole mõtte ehitatud, aga ometi on tegelikkus.

Bohm: Loodus on mõttest sõltumatu tegelikkus, aga kas mina, kes vaatleb, on samasugune mõtlemisest sõltumatu tegelikkus?

Krishnamurti: See on asja tuum. Tean, et mul on kujutlusi, ja te õhutate mind jälgima neid, teadvustama, tähele panema kujutlusi. Kas vaatleja on vaadeldavast lahus? Seda ma küsin. Sest kui ta on eraldi, siis protsess kestab lõputult. Kas kujutlus on olemas, kui vaatlejat ei ole? Vaatleja loob kujutluse, ta on mõtte liikumine.

Bohm: Me ei peaks nimetama teda vaatlejaks, sest ta ei vaata. Tundub, et keel tekitab meile palju segadust. Mõte liigub, loob kujutluse enda vaatamisest, aga midagi pole näha.

Krishnamurti: Nii ta on.

Bohm: Ja vaatlejat polegi.

Krishnamurti: Õigus. Aga väljenduge teisiti; kas mõtlejat on, kui mõtet ei ole? Ilma kogejata pole kogemust. Kui ei ole vaatlejat ega mõtlejat, ei ole ka mõtet ega kujutlust. Minul ei ole kujutlusi.

Võin siis öelda, et minu teadvus on maailma teadvus. Olulised selles on mõtteilmingud – mure, hirm, nauding, lootusetus, ahastus, kiindumus, lootus. See on hämmelduse keeris ja sisaldab endas sügava hädatunde. Ja niisuguses olukorras ei ole mul ühendust kellegagi.

Shainberg: See on tõsi.

Krishnamurti: Olen aru saanud, et kujutlusest vabanemiseks peab lahti saama kujutluse moodustajast, see on “minast”, kes ka ise on oma olemuselt kujutlus. Järgmiseks küsime, kas kujutlused on peidetud kujul, nii et me ei saa neid valitseda? Olete öelnud, et teadvuses on hulgaliselt peidetud kujutlusi. Kuidas neid lagedale tuua, paljastada?

Shainberg: Neid ei peagi lagedale tooma, kui mõistetakse, et vaatleja ja vaadeldav on üks.

Krishnamurti: Siis pole ju alateadvust olemas.

Shainberg: Õigus.

Krishnamurti: Aga oma patsientidele räägite alateadvusest.

Shainberg: Enam ei räägi

Krishnamurti: Kui tõepoolest oimatakse, et vaatleja on kujutluste moodustaja, siis lõpeb kujutluste moodustamine. Siis pole teadvusel sellist sisu, nagu me arvame olevat. Selle oimamine eeldab meditatsiooni. Mis juhtub siis, kui kujutluse vormimine lakkab? Siis lakkab tusk, lakkab hirm, pole naudingut ega igatsust, lakkab killunemine. Siis on teadvus, milles olen elanud, teinud tohutu muutuse. Mõte seiskub, välja arvatud seal, kus ta on oma kohal. Mis edasi? Kas see on surm?

Shainberg: See on “mina” surm.

Krishnamurti: Ei, ei. See on midagi rohkemat.

Shainberg: See on millegi lõppemine.

Krishnamurti: Ei. Kuulake seda. Kui mõte vaikib ja kujutluse vormijat ei ole, siis teadvuses toimub tõeline muutus, sest pole tuska, pole hirmu, naudingusoove, pole midagi niisugust, mis tekitab kaost ja jagamist, killunemist. Mis siis tekib? Mitte kogemusena, sest seegi on lõppenud. Mis juhtub? Ma pean seda ise oimama, sest teised võivad juhtida mind valele teele. Olla täiesti tühi, ilma tulevikuta, ilma minevikuta, ilma kujutluseta.

Shainberg: Aga kuidas tõusen ma hommikul voodist?

Krishnamurti: Lihtsalt. Elu nõuab oma osa, ei saa ju lõputult voodisse jääda.

Elu terviklus

Elu terviklus, 6. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power