Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 1. osa

Kahtlen, kas oleme eneselt kunagi küsinud, mis haridus tähendab. Miks käime koolis, miks õpime mitmekesiseid aineid, miks sooritame eksameid ja võistleme omavahel parema teaduskraadi omandamiseks? Mis mõte on haridusel ja mis see üldse on? Tegelikult, see küsimus on väga tähtis ning mitte ainult õpilastele, vaid ka vanematele, õpetajatele ning igale ühele, kes armastab meie maapinda. Miks sammume läbi raskuste, et olla haritud? Kas selleks, et läbida mõningaid eksameid ja saada töökohta. Või on see selleks, kuna oleme veel noored, et meid ette valmistada kogu elu protsessist arusaamiseks? Omada tööd ja teenida ülalpidamist on vajalik, kuid kas see on kõik? On meile haridust antud ainult selleks? Kindlasti, elu ei ole vaid teenistus, tegevus, elu on midagi erakordselt suurt ja sügavat, see on müsteerium, tohutu reaalsus, milles me tegutseme kui inimesed. Kui me end ette valmistame ainult, et teenida ülalpidamist, me läheme tervest elueesmärgist mööda. Elust arusaamine on palju tähtsam kui ettevalmistamine eksamiteks ning saada tubliks matemaatikuks, füüsikuks või ükspuha milleks soovite.

Niisiis, kas ei ole oluline küsida endalt, ükspuha kas oleme õpilased või õpetajad, miks me kasvatame või miks oleme kasvatatud? Ning mis mõte on elul? Kas ei ole elu midagi erakordset? Linnud, lilled, õitsvad puud, taevas, tähed, jõed ning kalad nendes – kõik see on elu. Elu on lakkamatu võitlus rühmade, rasside ja rahvaste vahel, elu on meditatsioon; elu on mida nimetame religiooniks, ning see on ka peeneid ja peidetud hingeomadusi – kadedusi, auahnusi, kirgi, rõõme, hirme, kordaminekuid ja ärevusi – kõik see väiklus ja veel palju enam. Kuid põhiliselt valmistame end ette ühe väikese nurgakese arusaamiseks elust. Teeme teatud eksameid, leiame tööd, abiellume, saame lapsi ning siis muutume üha rohkem ja rohkem masina taoliseks. Jääme kartlikuks, araks, ning oleme elust hirmutatud. Niisiis, kas on hariduse ülesanne aidata meid kogu elu protsessist aru saada või on see vaid kutseks ettevalmistamine, kõige paremaks tööks, mida võime teha, leida.

Mis juhtub meie kõigiga kui siirdume meesteks ja naisteks? Kas olete kunagi eneselt küsinud, mida hakkate tegema kui täisealiseks saate? Tõenäoliselt te abiellute ning enne veel kui aru saate kuhu olete jõudnud, olete emad ja isad, seotud töökohaga või köögiga kus te järk-järgult mandute. Kas on see kõik, mida elu teile tulevikus peaks pakkuma? Kas olete endale kunagi esitanud selle küsimuse? Kas te ei peaks seda tegema? Kui teie perekond on rikas, on teil hea positsioon juba kindlustatud. Teie isa leiab tõenäoliselt teile hea töökoha või abiellute rikka kaasaga, kuid nii te närbute, mandute, kas saate aru?

Üsna kindlasti pole haridusel seni suurt mõtet kui see ei aita teid taibata elu määratut avarust, selle erakordset ilu, selle muresid ja rõõme. Te võite saavutada (teadus)kraade, teil võib olla terve seeria tähti enda nime taga ja võite manduda väga heal töökohal, ent edasi? Mida tähendab see teile kõik, kui selle protsessi vältel teie mõistus muutub tuimaks, tülpinuks, rumalaks? Kas te ei peaks juba siis otsima ja leidma mis mõte on elul kui olete veel noored? Ning kas see ei ole kasvatuse ülesanne, et arendada teis intelligentsust, mis püüab kõigile neile probleemidele vastust leida? Kas teate mis on intelligentsus? Endastmõistetavalt on see võime vabalt mõtelda, ilma hirmuta, ilma valemita, nii et te hakkate avastama iseseisvalt, mis on reaalsus, mis on tõde, sest kui olete hirmutatud, siis ei ole te kunagi intelligentne. Igasugune auahnuse kujund, vaimne või ilmalik, sünnitab ärevust, hirmu. Auahnus ei aita seetõttu esile kutsuda mõistust, mis on selge, lihtne, sirgjooneline ja seega intelligentne.

Te teate, tähtis on olles veel noor, elada ühiskonnas kus ei ole hirmu. Kui saame vanemaks, siis on enamik meist hirmutatud, sest kardame kaotada töökohta, meil on hirm elu ees, kardame traditsioone, kardame oma naabrit, kardame abikaasa arvamust, kardame surma. Enamikul meist on hirmu ühel või teisel kujul, ning kus on hirm, seal puudub intelligentsus. Ning kas ei ole meil kõigil võimalik veel noorena viibida ühiskonnas kus pole hirmu, vaid vabaduse õhkkond, kus võime tehe kõike mida tahame, vaid et tervest eluprotsessist aru saada. Elu on tõeliselt väga ilus: see ei ole nii kole, milleks me teda oleme teinud ning te saate hinnata tema rikkust, tema sügavust, tema erakordset kaunidust ainult siis, kui osutate vastupanu kõigele – organiseeritud religioonidele, tavadele, praegusele mandunud ühiskonnale – avastate iseseisvalt tõe. Mitte et seda järel aimata, vaid avastada – kas see ei ole haridus? Sellega, mis teie ühiskond, teie vanemad ja teie õpetajad seletavad, on väga lihtne kohaneda. See on kerge ja lihtne kindel elurada, kuid see pole kellegi elu, kuna ta sisaldab hirmu, mandumist ja surma. Elada, tähendab avastada tõde iseseisvalt ning te suudate seda, olles vaba, kui teie sisimas käib pidev revolutsioon. Mitte keegi ei mõjuta teid küsitlema, avastama iseseisvalt tõde, jumalat, sest kui hakkate mässama, te muutute kõigele valele kardetavaks. Teie vanemad ja ühiskond tahaksid, et elaksite kindlustatuna ning te ise soovite ka mugavalt elada. Elada mugavalt, kindlustatuna, tähendab tavaliselt elada järelaimamises ning seetõttu koos hirmuga. Kindlasti, kasvatuse ülesanne on üksteist aidata, vabalt ja ilma hirmuta elada. Õhkkonna loomine kus pole hirmu, eeldab sügavat mõtiskelu, nii teilt kui õpetajalt-kasvatajalt.

Kas tunnete, mida see tähendab, milline harukordne ülesanne oleks luua õhkkond kus puudub hirm? Ning me peame selle looma, sest näeme, et maailm on kistud lõpututesse sõdadesse. Seda juhivad poliitikud, kes ihkavad ilmlõpmata võimu; see on kohtunike, poliitikute ja sõdurite maailm. Auahnete meeste ja naiste maailm, kus kõik ihkavad positsiooni, võideldes üksteisega selle saavutamiseks. Siis on veel nn. pühakud, gurud enda järelkäijatega; needki soovivad võimu ja positsiooni siin või tulevases elus. Maailm meenutab hullumaja, mille möllus kapitalist sõdib kommunistiga, sotsialist eitab mõlemaid ning igaüks on kellegi vastu, võideldes kindla koha pärast. Maailm on rebitud lõhki konflikte tootvaist uskudest, kasti ja klassi vahedest, eralduvatest rahvustest, igat liiki totrusest ja toorutsemisest ning see on maailm, kuhu olete kasvatatud ennast sulgema. Teid kohustatakse õnnetust toova ühiskonna müüride vahele seisma; teie vanemad soovivad, et te seda teeks ning ka te ise soovite end sinna sisse sulgeda. Niisiis, kas seisneb kasvatuse ülesanne üksnes selles, et aidata teid sarnastada mingi standardiga, mis kuulub meie mädanevasse ühiskonnakorda või tuleb teile anda täielikku vabadust arenemiseks, et luua uut maailma? Peame looma vabaduse õhkkonna otsekohe, nii et saaksime intelligentseteks, et oleksime võimelised maailmale näkku vaatama ja seda mõistma. Inimene, kes on pidevas vastuhakus, suudab avastada tõde, mitte inimene kes allub, jälgib traditsioone. See toimub ainult siis kui pidevalt uurite, pidevalt panete tähele, pidevalt õpite selleks, et leiaksite tõe või armastuse. Ja kui te kardate, siis te ei suuda sügavalt teadlik olla. Niisiis, kasvatusülesanne seisab kindlasti selles, et nii seesmiselt kui ka väliselt välja juurida hirmu, mis hukutab inimmõistust, inimeste vahelisi suhteid ja armastust.

Küsija: Kui kõik inimesed elaksid vastuhaku vaimus, kas teie arvates ei viiks see maailma kaosesse?

Krishnamurti: Pöörake alul tähelepanu küsimusele, sest on väga tähtis enne arvata ja mitte kohemaid vastust oodata. Küsimus kõlab nii: kui kõik inimesed elaksid vastuhaku vaimus, kas ei viiks see maailma kaosesse? Kuid kas praegune ühiskond on nii täiuslik, et järgneks kaos kui igaüks sellele vastu hakkaks? Kas on kõik kaunis ja rikkumata? Kas elavad kõik õnnelikult, täielikult, jõukalt? Kas ei ole inimene inimesele hunt? Kas pole selles auahnust, julmust, võitlust? Niisiis maailm ongi juba kaoses, seda tuleks meil taibata kõige esmalt. Ärge võtke kui endastmõistetavalt, et ühiskonnas valitseb kord, ärge hüpnotiseerige end sõnadega. Olgu see siis Euroopas või Ameerikas, maailm on mandumise teel. Kui taipate mandumist, ei tunnista te enam seda korda ning teil tekib soov sellele valusale probleemile lahendus leida. On väga tähtis, mil viisil te sellele soovile reageerite. Kui reageerite hindu, budisti või kristlasena, on teie reageering ääretult puudulik – see pole üldse reageering. Saate reageerida täiuslikult vajadusile vastavalt vaid siis, kui teil pole kartust. Siis kui lakkate mõtlemast kui hindu või kapitalist, vaid nõnda kui terviklik inimene, kes püüab seda probleemi lahendada; ning te ei suuda seda lahendada kuni te pole ise valmis vastuhakuks kogu mandumise vastu, auahnuse ja saagihimu vastu, millele toetub ühiskond. Kui te ise pole ei auahne ega saagihimuline ja ei ihka kindlustatuse tunnet, alles siis saate reageerida oma soovile ja uut maailma luua.

Küsija: Vastuhakk, õppimine, armastus – kas need on üksteisest eraldatud või ühtsed?

Krishnamurti: Mõistagi ei ole nad eraldatud. Nad on ühtsed. Kas mõistate, et on väga tähtis avastada selle küsimuse tähendust. Küsimus tuleneb teooriast, mitte elukogemusest. Ta on vaid sõnades intellektuaalne. Seetõttu pole tal väärtust. Inimene, kes ei tunne hirmu, kes elab ehtsas vastuhaku vaimus, kes näeb vaeva avastamaks uurimise ja armastuse tähendust – niisugune inimene ei küsi, kas need protsessid on ühtsed või kolmes. Olles sõnade pruukimises nii targad, arvame, et seletuste andmisega oleme probleemi lahendanud.

Kas teate, mis tähendab õppimine? Kui te õpite tõeliselt, siis õpite kogu elu, ning pole olemas õpetajat, kellelt õppida. Siis õpetab teid iga asi – kuivanud leht, lendav lind, lõhn, pisar, rikas ja vaene, naise naeratus, nutt ja mehe kõrkus. Õpite igast asjast, seetõttu pole juhti, filosoofi ega gurut. Elu ise on teie õpetaja, ning te elate kogu aeg õppemeeleolus.

Küsija: Ühiskond tugineb tõepoolest saagihimule ja auahnusele, kuid kui me poleks auahned, kas me siis ei manduks?

Krishnamurti: See on tõesti väga tähtis küsimus ja vajab tõsist tähelepanu. Kas teate, mis on tähelepanu? Püüame seda avastada. Kui vaatate klassis aknast välja või sakutate kedagi juustest, käseb õpetaja olla tähelepanelik. Mida see tähendab? Et õpitav teid ei huvita ning õpetaja sunnib olema tähelepanelik, mis ei tähenda aga üldse tähelepanu. Tähelepanu tekib kui olete millestki sügavalt huvitatud, sest siis ihkate sellest kõike teada saada. Siis olete kogu oma mõistusega, kogu oma olemusega asja juures. Samuti siis kui tunnete, et see küsimus – kui meis poleks auahnust, kas me siis ei manduks – on tõesti väga tähtis, siis huvitab see teid ning ihkate sellest tõtt teada saada.

Niisiis, kas mitte auahne inimene ei hävita iseennast? See on esimene asi, mida tuleb avastada, mitte küsimus, kas auahnus on õige või väär. Vaadake enda ümber, pange tähele kõiki auahneid inimesi, mis juhtub kui ollakse auahne? Mõtlete siis iseendale. Olete hoolimatu, lükkate teisi kõrvale, sest püüate auahnusest kihutatuna oma sihte saavutada, püüate saada tähtsaks, sealjuures loote ühiskonnas edukate ja mahajääjate vahel konflikte. Teie ja nende vahel, kes sedasama soovivad mida teie, käib pidev võitlus. Ning kas see konflikt on loovas elus positiivne? Kas saate sellest aru või taipate vaevaliselt?

Kas olete auahne, armastades tööd mis meeldib teile selle väärtuse tõttu? Kui teete midagi ihust ja hingest, mitte sellepärast, et kuhugi jõuda või kasu lõigata või priskemaid hüvesid saada, vaid lihtsalt armastusest tegevuse vastu – kas pole te siis vaba auahnusest? Teie tegemises pole võistlust, te ei võistle kelle kellegagi esikoha pärast. Kas ei peaks kasvatus teid aitama üles leida seda, mida tõeliselt armastate teha, nii et võiksite elu algusest lõpuni töötada millegi kallal, mis tundub teile väärtusena ning millel on teie jaoks sügav sisu. Teadmata seda, mida tõeliselt ihkate teha, laskub teie hing harjumusse, mis on sisuliselt igavlemine, nõtrus ja surm. Seetõttu on väga tähtis juba nooruses avastada, mis on see, mida teha soovime ning see on ainus tee uue ühiskonna loomiseks.

Küsija: Indias, nagu ka paljudes teistes maades, on hariduse saamine riigi kontrolli all. Kas on selles olukorras mõtet üritada seda mida kirjeldate?

Krishnamurti: Kui puuduks riiklik abi, kas saaks siis kool sellisel kujul kesta? Küsija näeb maailmas kõike seda, mis saab ikka rohkem ja rohkem riikide, politseinike, autoriteetsete isikute ja paljude teiste poolt kontrollitavaks, kes vormivad meie mõistust ja südant suunates neid teatud sihis. Hariduse tendents on ikka riigi poolt kontrolli alla suundumas.

Niisiis, mida te väidate? Kui arvate, et miski on tähtis ja tõeliselt väärtuslik, te kingite siis sellele oma südame, vaatamata riigi ja ühiskonna eeskujudele – ning teil on edu. Kuid enamik meist ei kingi oma südant millelegi, sellepärast esitame niisuguseid küsimusi. Kui teie ja mina tõsiselt tunneksime, et uut maailma on võimalik luua kui igaüks meist elab täielikus vastuhaku vaimus seesmiselt, psühholoogiliselt, vaimselt, siis kingime oma südame, oma hinge, oma keha kooli loomisele, kus pole midagi seesugust nagu kartus kõigi oma segadustega.

Midagi tõeliselt revolutsioonilist luuakse väheste poolt, kes tunnevad tõde ning on valmis elama viisil, mis vastab sellele tõele, kuid tõe avastamine nõuab vabanemist, mis tähendab kogu kartusest vabanemist.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 1. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power