Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 4. osa

Küsija: Miks ei rahulda mind ükski asi?

Selle küsimuse esitas väike tütarlaps, ning olen kindel selles, et ta tegi seda iseseisvalt. Lapsemeelsena ta soovib teada, miks ta ei ole kunagi rahuldatud. Mida te täiskasvanud ütlete selle kohta? See on teie asi, teie olete selle maailma loonud, mille kohta väike tüdruk küsib, miks ta ei ole millegagi rahul. Olete ilmselt kasvatajad, kuid ei näe selle traagikat. Te mediteerite, kuid olete tuimad, tüdinud ning seesmiselt surnud. Miks ei ole inimesed kunagi rahuldatud? Kas ei ole see sellepärast, et nad otsivad õnne ning arvavad, et päeva vaheldusega saavutavad selle? Nad vahetavad töökohti, seltskonda, religiooni, ideoloogiat, arvates, et pideva vaheldusega leiavad õnne või vastasjuhul valivad mõne mugava seljataguse ja manduvad.

Kindlasti enesega rahulolu on midagi põhiliselt erinevat. See ilmub vaid siis, kui näete end sellena kes olete ilma soovita enda muutmiseks, ilma hukkamõistmise, ilma võrdlemiseta, mis ei tähenda seda, et üksnes tunnetate seda, mida näete ning jääte selle juurde. Kuid kui mõistus enam ei võrdle, ei mõista kohut ning on seetõttu võimeline nägema seda, mis ON, hetkest hetkeni, ilma soovita muuta – sellises hoomamises on igavik.

Enamjagu inimestel on mõte või mõtlemine – midagi mis on mõistuse poolt kokku klopsitud ja nad võitlevad oma mõtetega. Kuid kui saate taibukalt kõike kuulata – vee vulinat, linnu laulu, lapse nuttu, oma ema kes teiega tõreleb, sõpra kes teiega riidleb, abikaasat kes kiusu ajab – siis leiate, et lähete oma mõtetest kaugemale, eemale tühiste sõnade väljendustest, mis meie olemust nii lõhki käristavad.

On väga tähtis eemalduda paljude sõnade väljendustest, sest mis on see, mida me kõik tahame? Kas oleme noored või vanad, kogemusteta või kogemustega, kas me kõik ei soovi õnne leida? Üliõpilaspõlves soovime õnnelikud olla õppimises ja harrastustes, tegeldes kõikide pisiasjadega, mis on meil meelt mööda. Vanemast peast otsime õnne omandist, kodust, heast töökohast. Ja kui need meid enam ei rahulda, siis pöörame millegi muu poole öeldes: "Pean end lahku lööma ning siis olen õnnelik." Niisiis korraldame lahkulöömist, jätame maha perekonna, anname ära oma varanduse, tõmbume elust tagasi. Või ühineme mõne religioosse rühmitusega, arvame et oleme õnnelikud, kui tuleme kokku ja vestleme vendlusest, jälgime juhti, gurut, õpetajat, ideaali, uskudes seda, mis on mõttekujutlus, enesepete, ebausk.

Kas see ei ole igatsus õnnelik olla? Kui ühinete mõne religioosse rühmaga, mille juhid väidavad sõnumite saamist nägematutelt õpetajatelt – selle kõige taga peitub erakordne tarve, sund, õnne leida. Kuid õnn ei ole kerge tulema, sest õnn ei peitu kõigis neis asjus. Teil võib olla naudinguid, võite leida uut rahuldust, kuid varem või hiljem muutub see tüütavaks. Sest mida teame, selles ei ole kestvat õnne. Suudlusele järgneb pisar, naerule häda ja troostitus. Kõik kõduneb, närtsib. Niisiis kuni olete veel noored peate algama selle otsimist ja selle leidmist, mis on tundmatu, mida nimetatakse õnneks. See on hariduse oluline osa.

Õnn ei tule, kui seda taga ajate – ning see on suurim saladus, ehkki seda on kerge öelda. Kui kummaline. Midagi tuleb, kui te ei otsi seda. Kui te ei tee selleks pingutusi, et õnnelik olla, siis leiate, et mõistatuslik ootamatu õnn on teil olemas, tekkinud puhtusest ja armastusest. Kuid see nõuab arusaamise käsitlemist, mitte mõne organisatsiooniga ühinemist või kellekski saamist. Tõde ei ole tahtega saavutatav. Tõde kerkib esile, kui teie hing ja süda on igast püüdmise tarbest puhastunud ning te enam ei katsu kellekski saada; see teostub siis kui mõistus on väga rahulik, pannes pidevalt tähele kõike, mis juhtub. Et õnn teil kaasas käiks peate leidma viisi, kuidas oma hinge hirmust vabastada.

Seni kui kedagi või midagi kardate, ei saa olla õnne. Kui te tõesti ei karda midagi, siis leiate – kui ärkate mõnel ilusal hommikutunnil või jalutate üksi – et juhtub midagi erakordset, kutsumatut, palumatut, see lihtsalt on ja seda võiks nimetada armastuseks, tõeks, õnneks.

Sellepärast on tähtis, et oleksite juba noorena õieti kasvatatud. See, mida praegu nimetame kasvatuseks, ei ole üldse kasvatus. Teie õpetajad valmistavad teid ette eksamiteks, kuid nad ei seleta teile elu, mis on väga vajalik. Enamus meist elab kuidagimoodi oma elu ära, lohistades end kuidagimoodi edasi, ning seetõttu muutub elu neile kohutavaks asjaks. Tõeliselt elamine eeldab armastust, rahu, suuremeelsust, lihtsust koos suure hulga läbielamustega. See vajab mõistust, mis on võimeline selgelt mõtlema, mis ei ole seotud eelarvamuste või ebausuga, lootuse või hirmuga. Kõik see on elu ning kui te ei ole kasvatatud elamiseks, siis ei ole kasvatusel mõtet. Võite õppida puhtust, häid kombeid, kõik oma eksamid esmajärguliselt sooritada – kuid pidades neid pealiskaudseid asju esmajärgulisteks ajal, kus terve ühiskonna struktuur on kokku varisemas sarnaneb küünte puhastamisele ja lakkimisele ajal, kui hoone põleb. Kas märkate, et teile pole kõneldud sellest, keegi pole süvenenud sellesse koos teiega. Nii nagu te end pühendate päevast päeva õppimisele või töötamisele, nii peaksite ka hulk aega pühendama vestlemiseks nende sügavamate ainete üle, sest see rikastaks elu.

Küsimus: Kas ei ole Jumala austamine tõeline religioon?

Krishnamurti: Katsuksime alul leida seda, mis ei ole religioon. Kui taipame, mis ei ole religioon, siis ehk märkame ka midagi muud. See sarnaneks määrdunud peegli puhastamisele – puhta peegli abil saaksime selgemini näha. Niisiis, katsume näha, kas me saame näha ja oma hingest ära pühkida midagi, mis ei ole religioon. Ärme ütleme: "Kui me mõtleksime selle üle järele," sest siis jätkame vaid sõnade mängu.

Niisiis, mis ei ole religioon? Teile on seletatud religiooni oletatavat sisu – usk jumalasse ja tosin teisi asju – kuid keegi ei ole palunud teid avastada seda, mis ei ole religioon. Ning nüüd, teie ja mina, katsume seda iseseisvalt avastada.

Kui mind või kedagi teist kuulate, siis ärge ainult aktsepteerige kõike öeldut, vaid kuulake selleks, et iseseisvalt asja üle otsustada. Kui olete kord iseseisvalt tunnetanud, mis ei ole religioon, siis ei suuda teid ükski preester ega raamat tüssata, ning hirm ei loo teis enam pettekujutlusi. Et seda taibata, mis ei ole religioon, tuleb alustada igapäevasest elutasemest ning siis võite tõusta kõrgemale. Et kaugemale minna, peate lähedalt algama, ning kõige lähem samm on tähtsaim samm. Niisiis, mis ei ole religioon? Kas on usukombed religioon?

Õige kasvatus on; kuidas mõtelda, mitte, mida mõtelda. Kui teate, kuidas mõtelda, kui teil tõesti see võime on olemas, siis olete vaba inimene- vaba dogmadest, ebausust, usukommete täitmisest – ning siis võite avastada.

Jumala teenistus ei ole ilmselt religioon, sest seal te vaid kordate teile edasi antud valemit. Võite leida rõõmu usutalitusest, samuti nagu teised joomisest, suitsetamisest vms. Usutalituse juures teete midagi, mis on teile tundmatu. Teie vanemad ja vanavanemad teevad seda, sellepärast teete teiegi, sest keeldumine toob endaga karistuse. On see religioon?

Templis on inimese fantaasia abil nikerdatud raidkuju. Kuju võib olla sümbol, kuid see on kujutlus. Sümbol, sõna, ei ole ise see, mida ta kujutab. Kas on sõna "uks" ise uks? Sõna ei ole asi ise. Mida me läheme templisse austama? Kas kuju, mis on sümbol, kuid sümbol ei ole reaalsus. Inimesed on sümbolist teinud religiooni, mille nimel nad on valmis tülitsema, võitlema, tapma; kuid sümbolis puudub Jumal. Niisiis, sümboli või kuju austamine ei ole religioon. Kas on usk religioon? See küsimus on veidi keerulisem. Alustame lähemalt, igapäevasest elust. Kristlased usuvad oma kombe järel, hindud teise, muhameedlased teise ja budistid hoopis teise kombe järel ning nad kõik peavad endid religioosseteks inimesteks – neil kõigil on oma templid, jumalad, sümbolid, usud. On see religioon kui usute Ramat, Sitat, Ishvarat jne. Usute sellepärast, et teie vanemad ja vanavanemad uskusid. Usute pimesi. Enamus teist usub, mis Bhagavad Gitas on öeldud, ja te ei uuri seda teksti nii nagu teisi raamatuid. Te ei püüa ise avastada tõde.

Usukommete täitmine ei ole religioon, templisse minek ei ole religioon, uskumus ei ole religioon. Usud lahutavad inimesi. Kristlastel on oma usk ning selle läbi on nad lahutatud neist, kellel on teine usk ja nad on lahutatud ka omavahel. Hindud on pidevalt omavahel vaenujalal, sest nad peavad endid kas brahmaanideks või mittebrahmaanideks. Nii sünnitab usk vihkamist, lahknemist, hävitamist ega ole ilmselt religioon.

Mis on siis religioon? Kui olete akna puhtaks pühkinud, mis tähendab seda, et olete lahti löönud pühadest talitustest, lakanud mõnd gurut või juhti järgimast, siis on teie mõistuski puhastunud ja olete võimeline nägema ja mõistma. Kui vaim on kujutlustest, rituaalidest, kordamistest ja kõigest hirmust puhtaks pühitud, siis on see, mida näete, reaalsus väljaspool aega, igikestev ja teda võib hüüda Tõeks või Jumalaks. Kuid see vajab tohutut taipu, arusaamist, kannatust. Ning see on ainult nendel, kes lakkamatult päevast päeva uurivad, mis on religioon ja jälgivad seda. Ainult nemad teavad, mis on õige religioon. Ülejäänud on vaid suupruukijad ning nende rüüd, ilustused ja kellade kõlistamised on ilma erilise tähtsuseta ebausk. Kui vaim on valmis vastuhakuks kõikidele nn. religioonidele, siis leiab ta reaalsuse.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 4. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power