Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 5. osa

Kas olete kunagi istunud rahulikult, liikumatult? Proovige seda, istuge päris vaikselt, sirge seljaga ning pange tähele, mida teie mõistus teeb. Ärge püüdke juhtida oma mõistust, ärge ütelge, et ta ei pea hüppama ühelt mõttelt teisele – vaid pange tähele just seda kuidas teie mõistus hüpleb. Ärge tehke temaga midagi, vaid vaadake teda just nagu vaataksite jõe kaldalt vee voolu. Voolavas vees on nii palju asju: kalu, surnud loomi ja putukaid, kuid see kõik liigub, elab, ning teie mõistus sarnaneb sellele. Ta on lakkamatult rahutu, lennates liblikana ühelt esemelt teisele.

Kui kuulate laulu, kuidas te seda teete? Teile võib meeldida isik, kes laulab, te võite jälgida sõnade tähendust, kuid selle taga peitub veel midagi muud. Kui kuulate helisid, kas te ei pane ka tähele helide vahelisi vaikushetki? Püüdke istuda ennast nihutamata, käsi liigutamata, isegi varbaid ärge liigutage ja jälgige oma mõistust. See on rõõm. Kui püüate seda teha naljatlemisi, leiate et mõistus jääb aegamööda vaiksemaks. Puuduvad tsensuur, hindamine ja alavääristamine. Ning kui mõistus on nii iseenesest spontaanselt vaikne, siis teate, mis tähendab erk olla, rõõmus olla. Rõõmsameelsus on naer ja rõõm igast asjast, või ka mitte millestki, lihtsalt tunda elust head meelt, vaadata naeratades teisele otsa, ilma hirmu varjundita.

Kas olete kellelegi otse silma vaadanud; oma õpetajaile, oma vanemaile, kõrgele ametnikule, teenijale, vaesele kulile, ning näinud, mis neis juhtub? Enamus meist kardavad kellelegi otse silma vaadata ning teised ei soovi, et vaataksime neile otsa. Inimesed ei soovi end avalikuks teha, me oleme valvel, varjame end mitmesuguste hädaseisukordade taha, kannatuste, igatsuste, lootuste taha. Vähe on inimesi, kes suudavad teisele otse näkku vaadata ja naeratada. Kuid naeratada ja rõõmus olla on väga tähtis, sest ilma rõõmusädemeta muutub elu väga igavaks. Te võite kõik templid läbi käia, vahetada abikaasat või leida uue õpetaja või guru, kuid ilma seesmise rõõmuta on elul vähe mõtet. Seesmist rõõmu ei ole aga hõlbus leida, sest enamus meist on üksnes pealiskaudselt rahuldamatud.

Rahulolematusest on väga raske aru saada, sest enamus meist annavad rahuldamatusele mingi konkreetse suuna, või mätsivad selle kinni. Nii see on, et püüame end seada sisse kindlasse positsiooni määratud huvide ja prestiiziga, et meid ei tülitataks. See sünnib nii kodus kui koolis. Õpetaja ei soovi tülitatud olla ja käib sellepärast vana rutiini järele, sest hetkel, kui keegi on tõeliselt rahuldamatu ning hakkab küsima, leiab korraga aset rahurikkumine. Kuid initsiatiiv tekib ainult rahulolematuse kaudu.

Teil tekib initsiatiiv, kui alustate midagi sundimatut. See ei pruugi midagi suurt või erakordset olla, kuid väike initsiatiivi säde on isegi seal, kui istutate omale puu. Kui olete spontaanselt lahke, kui naeratate inimesele, kes kannab rasket koormat, kui silitate loomakest tee peal. See on väike algus tohutule initsiatiivile, mida vajate, et tunda seda erakordset nähet, mida nimetame loomisvõimeks. Loomingu juured on initsiatiivis, mis ilmub siis, kui teis on sügav rahulolematus.

Ärge kartke rahulolematust, vaid toitke seda, kuni süda muutub leegiks ja olete lakkamatult rahulolematu iga asjaga – oma tööga, oma perekonnaga, traditsioonilise rahakogumisega, positsiooni saavutamisega ja võimu tagaajamisega – nii, et hakkate tõsiselt järele mõtlema, avastama. Vanemaks saades märkate, et rahulolematuse tunde säilitamine on väga raske. Teil on lapsed, kelle eest tuleb hoolitseda ning töökoha nõuded, millega arvestada, naabri ja ühiskonna seisukohad, mis teid piiravad ning hakkategi rahulolematuse leeki kaotama. Kui tunnete rahulolematust, siis lülitate sisse raadio, lähete guru juurde, ühinete mõne klubiga, joote, otsite lahendust seksist – teete ikka midagi, et leeki lämmatada. Kuid ilma rahulolematuse leegita ei ole kunagi initsiatiivi, mis on loomingu algus. Et avastada tõde, selleks vajate vastuhaku meeleolu, kuid mida rohkem on teie vanematel raha, või mida kindlamalt teie õpetajad oma töökohal istuvad, seda vähem soovivad nad teie vastuhakku.

Looming ei ole ainult piltide maalimine või luuletamine, millel on oma väärtus. Tähtis on olla päriselt rahulolematu, sest totaalne rahulolematus on initsiatiivi algus, mis küpsedes muutub loominguks, ning see on ainus tee tunnetamaks, mis on tõde, mis on Jumal, kuna loominguline staadium on tõde.

Teil peab olema seda totaalset rahulolematust. Enamik inimesi, kes on rahulolematud, on kohutavalt igavad, nad kaeblevad alati, et see või teine asi pole õige, ja seda sellepärast, et nende rahulolematus on liiga pealiskaudne.

Kui saate juba noorena vastuhaku meeleolus olla, siis vananedes hoidke oma rahulolematust rõõmsana, elusana, vitaalsusega ja tugeva kiindumusega, sest rahulolematuse leegil on erakordne tähendus. See ehitab, loob ja toob uusi asju esile. Selleks peab teil olema õige haridus, mitte niisugune, mis sobib vaid töökoha leidmiseks, edu saavutamiseks. Vajate haridust, mis aitab teil mõtelda ning annab teile avarust – mitte avarust suurema magamistoa ja kõrgema lae tarvis, vaid avarust teie mõistuse jaoks, et see saaks kasvada ja areneda takistamatuna mingist usust või hirmust.

Küsija: Rahulolematus takistab selget mõtlemist. Kuidas saaksin seda takistust ületada?

Krishnamurti: Ma ei usu, et oleksite mu seletusi kuulanud. Kas takistab rahulolematus selget mõtlemist? Mis on selge mõtlemine? Kas selge arusaamine on võimalik, kui sellest mingit kasumit tahate saada? Kas saate siis selgelt mõelda, kui mõistus muretseb mõtlemistulemuse pärast? Või tekib teil selge mõtlemine siis, kui te ei otsi tulemust, ei püüa kasu saada?

Kas teie arusaamine on selge, kui teil on mingi eelarvamus, mingi usk – see tähendab kui mõtlete kui hindu, materialist või kristlane? Selge arusaamine on teil vaid siis, kui teie mõistus ei ole aheldatud usu külge nagu ahv tulba külge. Te saate mõelda väga selgelt ainult siis, kui teil ei ole eelarvamusi. See tähendab tegelikult seda, et saate mõelda selgelt, lihtsalt ja sirgjooneliselt ainult siis, kui teie mõistus ei aja taga ohtusid ning on seetõttu vaba hirmust.

Kuid ühel juhul võib rahulolematus siiski takistada selget mõtlemist. Selge arusaamine on võimatu siis kui rahulolematuse kaudu ajate taga mingit tulemust või püüate rahulolematust lämmatada sellepärast, et tahate iga hinna eest rahu ja vaikust. Kui te ei salli tülitamist, siis on selge mõtlemine võimatu. Kuid kui olete rahulolematu kõigega – oma eelarvamustega, oma uskudega, oma himudega – ning sealjuures ei otsi tulemust, siis see rahulolematus ise juhib teie mõtte fookusesse, mitte mõnda erilisse objekti või erilisse suunda, vaid teie mõtlemise protsess muutub väga lihtsaks, sirgjooneliseks ja selgeks.

Enamus meist, kas oleme noored või vanad, on seepärast rahulolematud, et soovivad ikka midagi rohkem – rohkem teadmisi, paremat töökohta, toredamat autot, suuremat palka. Oleme tülpinud ja ihaldame, kuid me ei räägi sarnast liiki rahuldamatusest. Igatsus rohkema järele on see, mis takistab mõtlemise selgust. Oleme rahuldamatud sellega, et midagi soovime, ning seejuures ei tea, mida soovime. Kui oleme rahulolematud kõigega, siis arvan, et meie rahulolematus toob enesega kaasa selgust. Kui me küsitleme, uurime, tungime läbi, siis on selles mõistmist, arusaamist, millest tekibki loomisvõime, rõõm.

Küsija: Mis on eneseteadlikkus ja kuidas seda saavutada?

Krishnamurti: Kas näete mentaliteeti selles küsimuses? Kuid läbigem meelsus, mis küsib: "Kuidas saavutaks ma seda; mis hinna eest saaksin seda osta? Mida peaksin tegema, mis ohvri peaksin tooma, millist distsipliini peaksin harrastama, et seda omada? "See on masinlik ja keskpärane vaim, mis ütleb: "Ma teen seda, et saada toda." Religioossed inimesed mõtlevad nii, kuid eneseteadlikkus sarnasel viisil ei tule. Te ei saa seda osta püüdmise või tegevusega. Eneseteadlikkus tuleb, kui panete ennast tähele suhetes kaasõpilastega, oma õpetajatega ja kõigi teid ümbritsevate inimestega. See tuleb siis, kui panete teise käitumist tähele, tema liigutusi, riietumist, kõneviisi ja oma reageeringut nendele. Eneseteadlikkus tuleb, kui panete tähele kõike eneses. Ja kõike enda ümbruses, ning näete end, nagu näete siis, kui vaatate peeglisse. Te sooviksite, et teie näo kuju oleks pisut teistsugune, et juuksed oleksid tihedamad, et oleksite ilusam. Kuid pilt on peeglis, ja te ei saa seda kõrvale visata ja öelda: "Kui ilus ma olen." Niisiis, kui saate enda suhetesse vaadata täpselt nii nagu vaatate peeglisse, pole eneseteadlikkusel lõppu. See on kui mõõtmatusse ookeani astumine. Enamik meist soovib jõuda mingisuguse lõpuni ja öelda: "Olen saavutanud eneseteadlikkuse ja nüüd olen õnnelik." Kuid see kulgeb hoopis teisiti. Kui saate end vaadelda ilma hukkamõistmiseta, ilma õigustamata, ilma kellegagi või millegagi võrdlemata, ilma soovita ilusam ja väärtuslikum olla, kui saate end tähele panna just nagu olete, siis leiate, et on võimalik piiritult kaugele minna. Siis pole sellel ilusal ja salapärasel matkal lõppu.

Küsija: "Mis on hing?"

Krishnamurti: Meie kultuur, meie tsivilisatsioon on leiutanud sõna "hing". Tsivilisatsioon on paljude inimeste kollektiivne ihkamine ja tahe. Pange tähele India tsivilisatsiooni. Kas ei ole see paljude inimeste ihkamine, nende tahte tulemus? Igasugust tsivilisatsiooni võib nimetada kollektiivse tahte tulemuseks. Praegusel juhul on kollektiivne tahe öelnud, et peab olema midagi rohkemat kui füüsiline keha, mis sureb, kõduneb; midagi, mis on suurem, avaram, mis on lõhkumatu, surematu; seetõttu on võetud idee hingest. Vahetevahel mõni inimene avastab iseseisvalt midagi erakordset, nimetades surematuseks olukorda, kus ei ole surma, ning kõik keskpärased mõistused on öelnud: "Jah, see peaks olema õige. Ning seetõttu, et inimesed ihkavad surematust, ripuvad nad sõna "hing" küljes.

Kas te kõik ei soovi teada saada, kas on midagi rohkemat kui füüsiline olemasolu? Rohkemat kui lõputu töökohal käimise ring, töötamine millegi kallal, mille vastu teil puudub eluline huvi. Tülitseme, sünnitame lapsi, osaleme keelepeksus, ning te soovite teada, kas on midagi rohkemat kui see. Kas sõna hing ei kehasta mõtet olukorrast, mis on purustamatu, väljaspool aega? Kuid näete, te ei avasta kunagi iseseisvalt, kas on või ei ole olemas sarnast olukorda. Te ei ütle kunagi: "Ma ei ole huvitatud sellest, mida on õpetatud enne mind. Ma katsun avastada iseseisvalt, kas on või ei ole olukorda väljaspool aja piire." Te ei hakka vastu valemile, mida tsivilisatsioonid või kollektiivne tahe on sõnastanud. Just vastupidi, te tunnustate seda ja ütlete: "Jaa, hing on olemas." Teie nimetate seda valemit üht moodi, mõni teine jälle teisiti, ning siis eraldate endid ning muutute vaenlasteks konfliktitekitavate uskude üle.

Inimene, kes tõsiselt soovib avastada, kas on või ei ole midagi sealpool aja piire, peab olema vaba tsivilisatsioonist. See tähendab, et ta peab vabanema kollektiivsest tahtest ning seisma üksi, et ta ei oleks aheldatud paljude tahtest või üksikisiku tahtest, mis muudab ta võimetuks iseseisvalt avastama, mis on tõde.

Ärge sõltuge kellestki. Mina või mõni teine võib teile öelda, et on olemas midagi väljaspool aega, kuid mis väärtus on sellel teie jaoks? Kui olete näljane, siis soovite süüa ning te ei soovi ainult sõnadega toidetud olla. Teile on tähtis iseseisev avastamine. Te võite näha, et kõik teie ümber kõduneb, puruneb. Elu kutsub teid välja hetkest hetkeni ning kui te reageerite ainult nõustumise piirides, siis ei ole teie reageerimisel mingit väärtust. Te peate ise avastama, kas on või ei ole ajatut olukorda; olukorda, kus ei ole liikumist "ikka rohkema" või "ikka vähema" poole. See juhtub vaid siis, kui ütlete: "Ma ei kavatse nõustuda, kavatsen uurida, avastada" – ning see tähendab, et te ei karda üksi olla.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 5. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power