Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 11. osa

Arvan, et on väärt kui saaksime tunda, mis on usaldus ning kuidas see end ilmutab.

Usaldus tekib initsiatiivi kaudu, kuid initsiatiivkultuuri mudeli sisemus kutsub esile vaid usaldust enda vastu, mis on põhiliselt erinev usaldusest selle vastu, mis on väljaspool ennast. Kas tunnete, mis tähendab omada usku oma võimetesse? Kui teete midagi oma kätega; istutate taimi ja näete neid kasvamas, teie luulet või maale avaldatakse ja ostetakse, või teid hinnatakse teie argitöös, see annab teile usu oma võimetesse, usu, et suudate midagi teha. Kuid vaadake, usaldus, nagu me seda tunneme, on alati vangla sisemuses. Selle vangla on loonud hindud, materialistid, kristlased vms. meie ümber. Initsiatiiv vangla sisemuses toob teatud liiki usaldust, sest tunnete, et võite midagi teha. Kuid see on võimete usaldamine, mis tuleb edu saavutamisega ühiskonna struktuuri sisemuses või reformi juures; anda rohkem valgust, dekoreerida vangla sisemust. See on tegelikult ainult enda usaldamine; teate, et suudate midagi teha ning seda tehes tunnete enda tähtsust. Kuid kui uurite arusaamise kaudu, murrate end sotsiaalsest ülesehitusest lahti , mille osa te olete, siis ilmneb täitsa erinev liik usaldust, mis on vaba enda ületähtsustamisest. Kui saame aru erinevusest nende kahe vahel – esiteks usaldada ennast ja teiseks usaldada tõelust, mis asub väljaspool ennast, siis arvan, sel on suur tähtsus meie elus.

Kui usaldus on tekkinud tegutsedes sotsiaalse ülesehituse sisemuses, kas ei kaasne siis sellega teatud liiki kõrkust? Teovõimelise inimese eneseusaldus on tõe varjamiseks ilustatud kõrkusega, oma tähtsuse tunnustamisega: "See olen mina, kes teeb seda." Seega on kõrkust sotsiaalsete reformide teostamisel vangla sisemuses, tunnetuses, et minu ideaal on tähtis, et minu rühmal on olnud edu.

"Mina" ja "minu" – käib alati kaasas julgusega, mis end väljendab ühiskonna vangla sisemuses.

Kas te ei ole kunagi tähele pannud, kui kõrgid on idealistid? Poliitilised juhid, kes saavutavad suuri tulemusi reformide alal? Ülespuhutud nende enda saavutustega. Lugege pisut poliitkõnesid, jälgige neid inimesi, kes nimetavad endid reformaatoriteks ning te näete, et reformide protsessis eneses nad arendavad oma egot. Nende reformid, ehkki laiaulatuslikud, teostuvad ikka vaid vangla sisemuses, seetõttu on nad hukatuslikud ning lõpptulemusena toovad nad ikka inimestele häda ja lahkhelisid.

Kollektiivse tahte vormist, mida nimetame tsivilisatsiooniks – kui saate selle pahelisusest aru ja suudate trügida sellest eemale; murda end teie endi erilise ühiskonna vangla müüridest välja; siis leiate, et teis ilmub usaldus, mis ei ole rüvetatud üleolekutundest. See on süütuse usaldus, usaldus tunnetatud tõe vastu. See sarnaneb lapse usaldusega, nii tervenisti süütu, et proovib kõike. See süütu usaldus kutsub esile uue tsivilisatsiooni; kuid see süütu usaldus ei saa väljenduda seni kuni jääte ühiskonna sisemuse standardisse.

Te näete, see on kogu maailma probleem. Inimene otsib uut vastust, uut lähenemist elule, sest vanad elamisviisid on hääbumas, olgu Euroopas, Venemaal või siin. Elu on pidev väljakutse ning katse ainult paremat majanduslikku korda luua ei ole terviklik vastus sellele väljakutsele, mis on alati uus. Ning kui kultuurid ja tsivilisatsioonid on võimetud sellele uuele väljakutsele terviklikult vastama, siis nad hävivad.

Te näete, enamus meist kardavad. Teie vanemad kardavad, teie kasvatajad kardavad, teie riigid ja religioonid kardavad, et äkitselt teist saab iseseisev terviklik inimene. Kõik ihkavad teie jäämist ohutult keskkonna ja kultuuri köidikuisse. Ent ainult iseseisvalt mõtlejad mõistavad ühiskonna mustrit ning murravad end sellest läbi, olemata seotud. Ainult säärased inimesed suudavad uut tsivilisatsiooni luua ning mitte kes üksnes kohanduvad või hülgavad üht mustrit, kuna nad on kujundatud mõne teise poolt. Tõde ei otsita vangla müüride vahelt, vaid ennemini vangla nägemises vanglana.

Küsija: Kas loengu pidamine on teie eriharrastus? Kas kõnelemine ei väsita teid? Miks toimite nõnda?

Krishnamurti: Te teate ju, et kui olete millegi poolest rikas, ei väsi te sellest kunagi – mõtlen siinkohal armastust, mis on vaba kasu otsimisest. Kui te midagi armastate, siis ei ole selles oma soovide teostamist ja seetõttu pole ka pettumust, selles ei ole lõppu. Miks ma pean kõnesid? Samuti võiksite küsida, miks roos õitseb, miks jasmiin lõhnab või miks lind laulab.

Teate, olen püüdnud olla rääkimata: leida mis juhtub, kui ma ei räägi. Seegi on õige. Kui räägite sellepärast, et saada raha või muud tasu või enese tähtsuse tunnet, siis on see tüütu. Siis teie rääkimine lõhub, sest ei ole otstarvet, sest see on siis vaid isiklike soovide teostamine. Kuid kui teil on armastav süda ning see pole täidetud mõistuse huvialade poolt, siis on see nagu purskkaev, nagu allikas, mis annab lakkamatult värsket vett.

Küsija: Kuidas saab vaim vabaneda takistustest?

Krishnamurti: Kas ei pea vaim ennem oma takistusi nägema, et neis vabaneda? Peate õppima nägema oma mõistuse piiratust. Ma ei ütle kunagi: "Siin on minu takistuse tõke, ning ma soovin sellest aru saada, sellepärast ma püüan sellest teadlikuks saada, tunda kuidas see tekib. Kui teada oma haiguse diagnoosi, on võimalik seda ravida. Kuid et diagnoosi teada saada, et tunda oma mõistuse piiratust, ahelaid, või takistusi ja neist aru saada, ei tule neid manada, ei tule ütelda, et see on halb või hea. Peate neid uurima ilma omapoolsete täiendavate seisukohtadeta, eelarvamusteta – ning see on erakordselt raske, sest oleme kasvatatud arvustama, hukka mõistma.

Et last mõista, ei tohi olla hukkamõistmist. Teda hukka mõista ei ole mõtet. Teil tuleb teda tähele panna, kuidas ta mängib, nutab, sööb; teil tuleb teda uurida igast küljest, kuid te ei saa seda teha öeldes, et ta on inetu, rumal, et ta on seda ja teist. Kui valvate samal kombel oma mõistuse takistusi, mitte ainult pinnapealseid takistusi, vaid ka süvatakistusi alateadvuses – valvate neid ilma hukka mõistmata – siis vaim ületab neid, ning nende ületamine ongi suundumine tõe suunas.

Küsija: Te olete öelnud, et kui keegi tunnetab endas midagi kui väärnähet, siis see väärnähe kaob. Ma näen iga päev, et suitsetamine on väärnähe, kuid see ei kao.

Krishnamurti: Kas olete kunagi vaadelnud täiskasvanud inimesi suitsetamas; oma vanemaid, naabreid või kedagi muud? Kas see ei ole saanud neile harjumuseks? Nad suitsetavad päevast-päeva, aastast-aastasse ning nad on saanud oma harjumuste orjaks.

Pange tähele, kuidas teie mõistus igatseb harjumuse läbi magama heita ning siis end mitte häirida lasta. Enamuse inimeste mõistused funktsioneerivad harjumuste urus, ning vanemaks saades läheb see hullemaks. Arvatavasti olete omale juba kogunud tosinaid harjumusi.

Niisiis, väga tähtis on aru saada tervest probleemist, miks viibib mõistus kogu aja harjumuses, püherdab urus, miks ta liigub mööda rööpaid nagu tramm ning kardab küsitleda, uurida? Kui ütled: "Mu isa on sikhi, seetõttu olen ka mina sikhi ning kasvatan juukseid ja kannan turbanit" – kui ütlete seda ilma ainsagi kavata kõrvale kalduda, siis meenutate masinat. Ka suitsetamine teeb teid masinataoliseks, harjumuste orjaks ning alles siis kui saate sellest kõigest aru, muutuv teie mõistus värskeks, nooreks, aktiivseks, elavaks – nii, et iga päev on uus päev, iga koit, mis peegeldub jões on silmarõõm.

Küsija: Miks muutume kartlikuks, kui mõni meie vanematest on tõsine?

Krishnamurti: Mis tähendab tõsine olla? Püüame seda avastada. Võite mõne tühise asja üle tõsine olla. Näiteks kui kavatsete omale sarit osta, siis käite kümnes erinevas kaupluses ja raiskate aega erinevaid mustreid vaadates. Ka seda nimetatakse tõsiduseks, kuid selline inimene on vaid pealiskaudselt tõsine. Võite ka igapäevast templis käimist tõsiselt võtta, asetada sinna lillevanik või anda preestrile raha, kuid kas see kõik pole eksisamm? Sest tõde või Jumal ei ole mingis templis. Võite ka rahvustunde üle tõsine olla. See on tunne: "Minu India, minu maa!" Seal on tohutuid vaimseid väärtusi ning hindud on seetõttu väärtuslikumad kui teised rahvad. Kui me identifitseerime end mõne teatud maaga ning oleme uhked selle üle, siis tekitame maailma natsionalismi. Natsionalism on väärnähe, kuid miljonid on selles tundes väga tõsised; nad lähevad sõtta, tapavad või saavad tapetud oma kodumaa nimel ning sarnast liiki tõsidust kasutavad poliitikud.

Niisiis, võite olla tõsised ka väärate asjade puhul. Kuid kui hakkate tõsiselt uurima, mis tähendab olla tõsine, siis leiate, et on olemas tõsidust, mida ei saa mõõta väärade aktiivsustega, või kujundada mõne erimustri järgi – s.t. tõsidust, mis tekib kui vaim ei pürgi saavutama mõnd tulemust või lõppu.

Küsija: Mis on saatus?

Krishnamurti: Saatuse probleem on väga keeruline. Kui mingi põhjus on liikuma pandud, kutsub see paratamatult välja tagajärgi. Kui tohutu hulk inimesi valmistuvad end sõja vastu, kas ameeriklased, venelased või hindud, siis on nende saatus sõda, ehk nad küll ütlevad, et soovivad rahu ning valmistavad end vaid kaitseks. Siiski on nad pannud liikuma põhjusi, mis kutsuvad esile sõja. Samal kombel on miljonid inimesed sajandite vältel kaasa töötanud ühe erilise tsivilisatsiooni või kultuuri loomiseks. Nad on käima pannud liikumise, milles üksik inimene on kaasa kostnud ning minema pühitud, soovib ta seda või mitte. Ning tervet seda protsessi, s.t. olla haaratud ja kaasa kistud erilise kultuuri või tsivilisatsiooni voolu, võiks nimetada saatuseks.

Muide, kui olete sündinud juristi pojana, kes nõuab, et peaksite juristiks hakkama, siis kui nõustute tema sooviga ehk küll eelistaksite midagi muud teha, siis teie saatus on ilmselt juristiks saamine. Kui te keeldute ja jääte oma valiku juurde, siis olete voolust välja astunud, välja murdnud isa poolt määratud saatusest. Samuti võite end kultuuris ja tsivilisatsioonis välja murda.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 11. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power