Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 15. osa

Kas olete kunagi tähele pannud pikka kitsast tiiki jõe kalda läheduses? Kalurid on selle kaevanud ning see ei ole jõega ühenduses. Jõgi voolab rahulikult oma sügavuses ja pikkuses, kuid tiik on koormatud vahu ja mustusega, sest ta ei ole jõe vooluga ühenduses. Ta on tardunud, temas ei ole kalu. Kuid jõgi on täis elu ja liikumist. Kas teie arvates ei ole inimesel sellega sarnasust? Inimesed kaevavad endale kitsa tiigi, eemal kiirest eluvoolust. Selles tiigis nad tarduvad ning seda tardumist ja mädanemist nimetatakse elamiseks. Me kõik soovime püsivust ja kindlust, me soovime, et teatud igatsused kestaksid igavesti. Me kaevame tillukese augu ning piirame ja kindlustame end selles, koos oma perekonnaga, oma auahnusega, oma kultuuriga, oma kartustega, oma jumalatega, mitmesuguste palvetega, ning seal me sureme, lastes elul mööda minna – elul, mis on püsimatu, mis on nii kärmas, millel on tohutud sügavused täis erakordset ilu.

Fakt on see, et elu on kui jõgi, lõputult liikuv, alati otsiv, uuriv, tõukav, ujutades üle kaldaid, täites igat lõhet oma veega. Kuid te näete, mõistus ei taha lubada, et temaga see juhtuks; mõistus näeb selles hädaohtu, ning ei riskeeri püsimatuse ja ebakindluse olukorras elada. Niisiis ehitab ta enda ümber müüri traditsioonidest, usunditest, poliit- ja ühiskonna teooriatest. Perekond, nimi, varandus, pisiväärtused, milliseid oleme arendanud – need kõik on seespool seda müüri, eemal elust. Elu on liikuv, püsimatu ning ta katsub lakkamatult lõhkuda, läbi murda neist kaitsetest, mille taga peitub segadus ja viletsus.

Niisiis, vaim, kes ei ole saavutuste, varade ja iseenda teadmistega koormatud, kes elab ajatult, ebakindlalt – sellisele vaimule on elu harukordne nähe, sest elul ei ole puhkepaika. Kuid enamik meist tahavad puhkepaika, soovime väikest maja, nime, positsiooni, ning ütleme et need asjad on väga tähtsad. Nõuame püsivust ning ehitame üles kultuuri, mis põhineb selle nõuetele, leiutame jumalaid, mis pole jumalad vaid meie soovide projektsioonid.

Vaim, kes otsib püsivust, tardub varsti otsekui tiik jõe ääres. Ta on peatselt täis lagunemist ja kõdunemist. Ainult vaim, kel puuduvad müürid, tõkkeaiad ja puhkepaigad, liigub koos eluga; trügib pidevalt edasi, uurib, pulbitseb – ainult säärane vaim saab olla õnnelik, igavesti uus, sest temas endas on loomisvõimet.

Kui sellest aru saate, siis kujuneb kogu teie elu ümber; teie suhetel maailmaga, naabriga, abikaasaga on siis hoopis teine mõte. Siis te ei soovi ainult omaenda huvisid teostada, sest näete, et oma isiklike huvide teostamine kutsub esile vaid muret ja viletsust. Seetõttu tuleb teil arutada neid küsimusi omavahel. Kui neist aru saate, hakkate ka mõistma erakordset tõde, mis on elu ning selles arusaamises peitub suur ilu ja armastus ning headuse tärkamine ja õitsemine. Kuid mõistuse püüe, mis otsib tiigis pelgupaika ja püsivust, viib ainult pimedusse ja laastamisse. Taoline vaim, olles end tiiki heitnud, ei tihka sealt välja tulla, et otsida, uurida. Kuid tõde, Jumal, reaalsus või kuidas seda nimetada soovite, asub väljaspool tiiki.

Kas teate, mis on tõele pürgimine? See ei ole rituaal, see ei ole pronks- või kivijumala kummardamine, see ei ole Piibli või Bhagavadgita lugemine, see ei ole pühade nimede kordamine vms.

See on headuse ja armastuse tunne, mis on jõe vooluna liikuv. Nõnda sünnib peatselt hetk, kus ei ole enam üldse otsimist ning see otsimise lakkamine on millegi enneolematu algus. Leidmine, mis asub väljaspool mõistuse püüniseid ja kavalusi. See tähendab, omada poolehoidu selle millegi vastu, elada selles, olla ise see – see on tõeline pürgimine. Kuid te saate seda teostada ainult siis, kui jätate maha tiigi, mille olete endale kaevanud ja lähete välja elujõkke. Elul on imeväärne kalduvus teie eest hoolt kanda, sest siis olete lakanud enda eest hoolt kandmast. Elu viib teid endaga kaasa, sest olete siis osa temast, siis ei tee teile enam kindlustus muret, ka inimeste arvamine ei lähe teile enam korda ning selles peitub elu väärtus ja ilu.

Küsija: Mis paneb mind surma kartma?

Krishnamurti: Kas arvate, et kui leht langeb puult, ta kardab surma? Kas arvate, et lind elab kogu aeg surmahirmus? Ta kohtab surma kui surm tuleb. kuid ta ei muretse surma pärast, tal on elamisegagi palju tegemist püüdes putukaid, ehitades pesa, lauldes, lennates lihtsalt lusti pärast. Kas olete kunagi jälginud linde hõljumas kõrgel õhus ilma tiibu liigutamata, kandumas tuules? Kui piiritult nad tunnevad rõõmu elust, nad ei muretse surma pärast. Nad ei muretse selle üle, mis tuleb pärast surma, nad elavad hetkest hetkeni. Ainult inimesed muretsevad alalõpmata surma pärast – sest nad ei ela. See on meie häda.

Oleme surmaga alati hõivatud, sest kardame kaotada teadmisi ja asju, mida oleme korjanud. Kardame kaotada abikaasat, last, sõpra, kardame kaotada seda, mida oleme õppinud, kogenud. Kui saaksime kaasa võtta kõike, mis meil on – oma sõpru, oma varandust, oma pisiväärtusi, oma iseloomu – kas me siis kardaksime surma? Seetõttu leiutamegi teooriaid surma üle, mis on pärast surma. Kuid fakt on see, et surm on lõpp, ning enamik meist ei taha seista näost näkku selle faktiga. Me ei taha teadaolevat maha jätta. Niisiis klammerdume teadaoleva külge, mis soetabki surmahirmu; teadmatus ei tee seda. Teadmatust ei saa tunnetada teadaoleva kaudu. Kuid mõistus, mis koosneb teadaolevast, ütleb: "Ma lähenen oma lõpule" ning seetõttu ta kardab.

Kui saate elada hetkest hetkeni, muretsemata tuleviku pärast, kui saate elada, mõtlemata homsele – mis ei tähenda olla pealiskaudne või ühepäevaperemees. Olles teadlik kogu teadmisprotsessist, kuid lasta tal kaduda täielikult, siis leiate, et teis tekib midagi imeväärset. Katsetage ühel päeval – heitke kõrvale kõik, mida teate ja pange tähele, mis juhtub. Ärge kandke kaasas oma muresid päevast päeva, tunnist tundi; laske neil kõigil kaduda ning te näete siis, et sellest vabadusest võrsub erakordne elu, mis sisaldab eneses mõlemaid, nii elamist kui ka suremist. Surm on vaid millegi lõppemine, aga selles lõppemises on taassünd.

Küsija: On öeldud, et igaühes meist on tõde, mis on püsiv ja ajatu, kuid kui meie elu on mööduv, kuidas saab siis meis tõde olla?

Krishnamurti: Te näete, oleme tõest leidnud midagi püsivat. Aga kas tõde on püsiv? Kui see nii oleks, on ta siiski aja keerises. Kui miski on püsiv, siis on see eelduseks, et see ka kestab; ent see, mis kestab, ei ole tõde. Tõe ilu on see, et teda tuleb avastada iga hetk uuesti, mitte mäletada. Mäletatud tõde on surnud tõde. Tõde tuleb avastada hetkest hetkeni, sest ta on elav, ta ei ole kunagi sama. Kuid siiski hetkel, kui teda uuesti avastate, on ta sama.

Tähtis on, et me ei teeks tõest teooriat. Me ei pea ütlema, et tõde on meis püsiv; et te ei pruugi karta, sest teil on surematu hing jne. Fakt on, et tõde on elu ja elul ei ole püsivust. Elu tuleb avastada ikka uuesti hetkest hetkeni, päevast päeva. Kui te eeldate, et tunnete elu, siis te ei ela. Kolm korda päevas hästi süüa, hästi riietuda, seksida, omada head töökohta ja lõbutseda – see tuim korduv protsess ei ole elu. Elu on midagi, mis tuleb avastada. Heitke kõrvale oma filosoofiad, oma usud, oma harjumused ning kõik muu sarnane, sest need ei ole elu. Kui olete neisse klammerdunud, siis te ei avasta kunagi elu.

Inimene, kes ütleb, et ta teab, on juba surnud. Kuid inimene, kes arvab, et ta ei tea, kes avastab, kes ei otsi lõpptulemusi, ei mõtle pärale-jõudmise ja saavutamise piirides – selline inimene elab ning selline elu on tõde.

Küsija: Kas mul on võimalik täiuslikkuse ideed saavutada?

Krishnamurti: Arvatavasti saate. Mõtisklustega, kavandamisega, leiutamisega; öeldes: "See on vastik ja too on täiuslik", saab teil olla täiuslikkuse idee, kuid teie täiuslikkuse ideel ei ole mõtet. Täiuslikkus on midagi, mida tuleb momendil läbi elada ilma selle üle enne järele mõtlemata ning sel momendil ei ole kestvust, seetõttu ei saa täiuslikkust välja mõelda. Ainult vaim, kes on väga rahulik, kes ei mõtle välja, ei kavanda, saab tunda täiuslikkuse momenti, mis on kõrgeim tipp.

Küsija: Miks soovime kätte tasuda vastuhaavamisega, kui meid on haavatud?

Krishnamurti: Kas ei ole see instinktiivne reageerimine, et püsima jääda? Kuid intelligentne vaim, erk vaim, kes on selle üle väga sügavalt järele mõelnud, ei tunne tarvet vastulöögiks. Mitte sellepärast, et ta püüaks vooruslik olla või arendada andeksandmist vaid ta saab aru, et vastulöök on rumalus, millel ei ole üldse mõtet. Kuid see eeldab meditatsiooni.

Küsija: Mis on inimese töö?

Krishnamurti: Mida te arvate selle olevat? Kas see on õppimine eksamite pärast, tööloleku pärast, et töötada seal elu lõpuni? Kas on see templis käimine, liitumine inimrühmadega, laskumine mitmesugustesse reformidesse? Kas on inimesele omane töö toiduks loomi tappa? Kas on inimese töö raudteesilla ehitamine? Kaevanduste rajamine kõrbesse, et naftat leida, mägedesse ronimine, et võita maad, luuletuste kirjutamine, maalimine? Kas see kõik on inimese töö? Rajada tsivilisatsioone, mis paari sajandiga hävivad, süüdata sõdasid, tappa inimolendeid usu ja valitsuse nimel?

Te võite näha, et kõik see töö viib purustamise ja hädani, kaosesse ja meeleheiteni. Suur luksus käsikäes äärmise vaesusega, haigused ja nälg koos külmutuskappide ja reaktiivlennukitega. Kõik see on inimese töö ning kui te seda kõike näete, kas te siis ei küsi eneselt: "On see kõik?" Kui saaksite leida, mis on inimese õige töö, siis oleks reaktiivlennukitel, pesumasinatel, sildadel, ühiselamutel hoopis erinev tähendus. Ainult reformidesse sukeldumine ning juba tehtud töö ümberkujundamine ei vii kuhugi.

Niisiis, mis on inimese tõeline töö? Kindlasti on inimese tõeline töö avastada tõde; see on armastada, ning mitte klammerduda enese suletud aktiivsusse. Tõe avastamises eneses peitub armastus ning see armastus inimeste vahelistes suhetes loob uue tsivilisatsiooni, uue maailma.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 15. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power