Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 16. osa

Kas olete kunagi pühendanud tähelepanu templi kellade löökidele? Mida jääte kuulama, kas kellalööke või vaikushetki löökide vahel? Kui ei oleks vaikushetki, kas oleks siis löögi helinaid? Ning kui kuulate vaikust, kas siis helinad ei ole läbitungivamad erineva kvaliteediga? Kas te näete, me pühendame harva millelegi tõelist tähelepanu ning arvan, et on väga tähtis leida, mis tähendab pühendada tähelepanu. Kui loete raamatut või teie sõber jutustab teile midagi või olete jõe kaldal ja kuulete lainete laksumist vastu kallast; te pühendate sellele tavaliselt vähe tähelepanu. Ent kui leiame, mis tähendab pühendada tähelepanu, võibolla oleks siis õppimisel hoopis teine tähendus ning see muutuks palju kergemaks.

Kui teie õpetaja klassis käsib teil pöörata tähelepanu, tähendab see, et te ei pea aknast välja vaatama, et peate oma tähelepanu igast kõrvalisest asjast ära pöörama ning kontsentreeruma täielikult õpitavale. Või kui olete süvenenud mõnesse romaani ning teie mõistus on sedavõrd keskendunud sellele, et olete kaotanud huvi kõige muu vastu, siis on see teine tähelepanu vorm. Kuid kas ei ole tavaline tähelepanu keskendamine mõistuse kitsendamise protsess?

Niisiis, on täiesti erinev tähelepanu liik olemas. Tähelepanu, mida tavaliselt praktiseeritakse, on mõistuse kitsendamine ühte punkti, mis on välistamisprotsess. Kui teete pingutuse, et tähelepanu kuhugi pöörata, siis avaldate tegelikult millelegi vastupanu – näiteks soovile aknast välja vaadata, vaadata, kes uksest sisse tuli jne. Osa energiast kulub vastupanule. Te moodustate oma mõistuse ümber valli, müüri, et see kontsentreeruks millelegi tähelepanelikult ning te nimetate seda mõistuse distsiplineerimiseks. Püüate oma mõistusest välja heita kõik muud mõtted. Kuid on olemas teist liiki tähelepanu. Tähelepanu, mis ei pöördu kuhugi, mõistuse olek, mis midagi ei heida välja, sest selles ei ole vastupanu ning mõistus võib siis suuremaid avarusi haarata. Tähelepanu liik, millest tahan rääkida, on täielikult erinev sellest, mida tavaliselt tähelepanuks peetakse ning sel on tohutud võimalused, sest ta ei välista midagi. Kui te kontsentreerite end millelegi; kõnele, vestlusele, siis teadlikult või ebateadlikult ehitate te valli, et teisi mõtteid mitte sisse lasta ning nii ei ole teie mõistus tervenisti asja juures. Ta on vaid osaliselt, ükskõik kui palju te ka ei pööraks tähelepanu sellele, sest osa teie mõistusest võitleb sissetungide, harjumuste ja kõrvalepööramiste vastu. Kui jälgite pingsalt mõlemaid; templi kellade helinaid ja löökide vahelisi vaikushetki, siis see terviklik jälgimine on tähelepanu. Samuti, kui keegi räägib, siis panete tähele mitte ainult sõnu vaid ka sõnade vahelisi pause. Kui katsetate sellega, siis leiate, et teie mõistus saab pühendada täit tähelepanu ilma kõrvale pööramata ja ilma võitluseta. Kui distsiplineerite oma mõistust, öeldes: "Ma ei pea aknast välja vaatama, ei pea vaatama, kes uksest sisse tuleb, pean jääma asja juurde", kuigi tahaksin ehk teha midagi muud. Siis see tekitab lõhe teie teadvuses, mis on hukatuslik, sest see hajutab mõistuse energiat. Ent kui jälgite laialt, avaralt, nii et selles ei ole jaotust ning seega puudub võistlus, siis leiate, et mõistus saab pühendada tähelepanu ilma pingutuseta. Kas tunnete seda?

Kindlasti, mõistuse distsiplineerimine tähelepanu pööramisele kutsub esile selle mandumise – mis ei tähenda siiski, et mõistus peaks sinna-tänna jooksma nii kui ahv. Jättes kõrvale tähelepanu süvenemise, tunneme ainult neid kahte tähelepanu liiki. Esiteks, püüame oma mõistust nii kõvasti distsiplineerida, et ta ei saa kõrvale kalduda ning teiseks, me laseme tal ühelt asjalt teisele rännata. Kuid see, mida seletasin, ei ole nende kahe vaheline kompromiss, just vastupidi – sel ei ole midagi ühist nende kahega. See on täitsa erinev lähtumine. See tähendab totaalselt teadlik olla, nii et teie mõistus on kogu aeg tähelepanelik, ilma et ta oleks seotud välistamise protsessiga.

Proovige seda, millest ma räägin ning te näete peagi, kui kiiresti teie mõistus saab õppida. Te võite kuulda hääli või laulu ning lasta oma mõistusel nendest nii täituda, et selles pole õppimise pinget. Muide, kui teate kuidas jälgida, mida õpetaja seletab mõnest ajaloolisest faktist: kui saate jälgida ilma vastupanuta nii, et teie mõistuses on nii avarust kui vaikust, siis pole te kõrvale pööratud. Siis olete teadlik mitte ainult ajaloolisest faktist vaid ka eelarvamusest, millega õpetaja neid tõlgendab ja iseenese reageeringust sellele.

Kui teie mõistus ei ole üle koormatud, ei ole lakkamatult hõivatud, siis kuuleb ta koera haukumist, rongi mürinat sillal, ning on sealjuures täiesti teadlik, mis keegi talle ütleb. Mõistus on siis elus olend.

Küsija: Eile peale koosolekut nägime teid vaatamas kaht väga vaest maalast, kes mängisid tee ääres. Tahaksime teada, millised tunded teil tekkisid neid vaadates?

Krishnamurti: Räägin oma enese tunnetest. Neil lastel ei ole kindlat magamisaset. Isa ja ema töötavad päevad läbi ja lapsed ei tunne oma vanemate armastust ja hoolitsust. Vanemad ei ole nendega koos ega jutusta neile maistest ning taevastest rõõmudest ja ilust. Mis liiki ühiskond see on, kes selliseid olukordi on tekitanud? Kuidas on selline ühiskond tekkinud? Ühiskonna kuju võib lõhkuda revolutsiooni teel, kuid samas lõhkumisprotsessis on uus, mis erineb ainult vormi poolest – uued ülemused on endiste uhkete kodudega riigis eesõiguslased ja vaesed on endiselt vaesed. Nii on juhtunud iga revolutsiooniga, olgu see Prantsusmaal, Hiinas või Venemaal.

Kas on võimalik luua ühiskonda, kus sarnast laostumist ja viletsust ei oleks? Seda saab luua ainult siis, kui teie ja mina murraksime end kollektiivist lahti, kui oleme vabad auahnusest ning teame, mida tähendab armastus. See on minu reaktsioon üldistatult.

Küsija: Miks tahame olla laisad?

Krishnamurti: Me maname laiskust, sest arvame, et laiskus on pahe. Taibakem, mida mõtleme laiskuse all. Kui tunnete end hästi ning siiski lamate mõne tunni voodis, nimetavad mõned inimesed teid laisaks. Kui te ei soovi mängida või õppida energia puuduse või halva tervise tõttu, peetakse seda juba mõnede poolt laiskuseks. Kuid mis on tegelikult laiskus?

Kui oletus ei ole oma kavalatest reageeringutest ja käikudest teadlik, siis on ta laisk, harimatu. Peab olema väga tähelepanelik, et leida, kas ollakse tõesti laisk. Ärge seda kohe tunnustage, kui inimesed teid laisaks peavad. Avastage iseseisvalt laiskuse tähendust. Inimene, kes ainult tunnustab, hülgab või aimab järele või hirmust aetuna uuristab endale kitsa teeraja – sarnane inimene on laisk ning tema mõistus mandub, laguneb. Kuid inimene, kes on tähelepanelik, ei ole laisk. Ehkki ta sageli istub vaikselt, vaadeldes puid, linde, inimesi, tähti taevas ja vaikselt voolavat jõge.

Küsija: Te ütlete, et peaksime keskkonnale vastu hakkama ning samaaegselt ütlete, et oleksime auahnuseta. Kas ei ole igatsus ühiskonda muuta ühtlasi ka auahnus?

Krishnamurti: Kui te isiksusena kisute end ühiskonnast lahti, kas see teguviis on siis motiveeritud auahnusest? Kui see nii on, siis ei ole te end üldse lahti kiskunud. Olete ikka veel vanglas, sest ühiskonna põhi on auahnus, saagihimu, ahnus. Kuid kui sellest aru saate ning kutsute oma südames ja mõistuses esile revolutsiooni, siis ei ole te enam auahne. Teie motiivid ei ole enam kadedus, ahnus, saagihimu ning seetõttu seisate täielikult ühiskonnast eemal, mis neil asjadel põhineb. Siis olete loov isiksus ning teie tegutsemistes on erineva kultuuri seeme.

Niisiis, loova revolutsiooni ja vastuhaku või mässamise vahel ühiskonna sees on hiigla suur vahe. Seni kui olete huvitatud ainult reformidest vangla sisemuses ja trellide dekoreerimisest, ei ole te loov. Reformid vajavad alati edaspidiseid reforme. Nad kutsuvad esile vaid purustamist ja häda. Kuid vaim, kes saab aru ühiskonna ülesehitusest, saamahimust ja auahnusest ning murrab end sellest lahti, selline vaim on pidevas revolutsioonilises olekus. See on avar ja loov vaim nagu kivi, mis visatakse tiigi siledasse vette, kus ta tekitab laineid ning need lained omakorda moodustavad täiesti erineva tsivilisatsiooni.

Küsija: Kui loome praegusele vastu hakates uue ühiskonna, kas siis pole selle uue ühiskonna loomises mingit laadi auahnuse eost?

Krishnamurti: Kardan, et te ei kuulnud seda, millest rääkisin. Kui mõistus hakkab ühiskonna sisemuses vastu, siis me vastuhakk sarnaneb mässule vangla sisemuses, ning on vaid teine auahnuse vorm. Kuid kui mõistus saab aru praeguse ühiskonna purustavalt toimivast protsessist, siis tema tegutsemine ei ole auahnusest ajendatud. Selline tegutsemine võib luua uue kultuuri, parema sotsiaalse korra, erineva maailma. Tõe liikumine on see, mis loob uue ühiskonna, mitte vastuhakk vanale ühiskonnale.

Te saate aru, et teil peab olema teadmine suhtlemises, et üksteisele midagi öelda ning teadmiste arendamiseks peab olema mälu. Ilma teadmisteta ei saa te silda või maja ehitada ega hoolitseda muude asjade eest, mida tsiviliseeritud inimene peab tegema.

Kuid vaadake, teadmised, mis on väga vajalikud ühel tasemel, muutuvad takistuseks teisel tasemel. On väga tähtis teadmisi hankida ning kasutada neid inimeste heaoluks. Kas teadmised ei ole traditsiooni üks kujusid? Ning traditsioon on mälu arendamine. Traditsioon on mehaanilistel aladel oluline, kuid kui traditsioone kasutatakse inimeste seesmise juhtimise vahendina, muutuvad nad takistuseks kõrgete asjade avastamisel.

Me rajame oma lootuse teadmisele, mälule, mehaanikale, igapäevasele elule. Kuid teadmised muutuvad takistuseks, kui nad tarduvad traditsiooniks; usuks, mis juhib vaimu, hinge ja seesmist olemust. Nad lahutavad inimesi üksteisest. Kas olete tähele pannud, kuidas kogu maailmas on inimesed rühmitunud? Nimetades end hindudeks, muhameedlasteks, budistideks, kristlasteks jne. Mis rühmitab neid? Kas mitte traditsioonid ja usud?

Niisiis, teadmised on takistuseks, kui nad saavad traditsioonideks, millest meie mõtlemine on tingitud ja mingiks mustriks kujundatud. Et avastada kõrgemat, peab olema vaba kõigist traditsioonidest, kõigist kuhjumistest, teadmistest, mida mõistus kasutab psühholoogilise vallina.

Kasvatuse eesmärk on anda õpilasele teadmisi inimpüüdluste kõige erinevamatelt aladelt ning samaaegselt vabastada vaimu traditsioonidest nii, et see suudaks uurida, üles leida, avastada. Vastasel korral muutub mõistus mehaaniliseks. Senikaua kui vaim ei vabasta end lakkamatult kuhjuvatest traditsioonidest, on ta võimetu avastama ülimat tõde, seda, mis on igavene. Kuid mõistus peab omandama teadmisi ja informatsiooni, et saaks tegutseda inimkonna hüvanguks.

Niisiis, teadmised, mis on mõistuse arendamiseks on kasulikud ja vajalikud teatud tasemel, kuid teisel tasemel muutuvad nad kahjustavateks. Selle vahe äratundmine, et näha kus teadmised on purustavad ning kuskohal vajalikud, olulised ja lubatud nii suures ulatuses kui võimalik, on intelligentsuse algus.

Kaasaja kasvatuses pakutakse teadmisi, kuid ei vabastata traditsioonidest, et vaim oleks algusest peale värske, innukas ning võimeline kogu aeg avastama midagi täielikult uut. Filosoofiad, usud ja teooriad, mida ammutate raamatutest, saavad teile traditsioonideks ja on tõeliseks takistuseks vaimule, sest vaim kasutab neid kui abinõusid iseenda psühholoogiliseks kindlustamiseks. Mõlemad on vajalikud; vaimu vabastamine traditsioonidest ning samaaegselt arendada teadmist ja tehnikat ja see on kasvatuse ülesanne.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 16. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power