Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 20. osa

Kas pole kummaline lugu, et maailmas, kus on nii palju meelelahututusi, on peaaegu igaüks pealtvaataja ning väga vähesed on pakkujud? Kui meil on pisut vaba aega, siis enamik meist otsib lõbustusi. Võtame kätte teadusliku raamatu, romaani või ajakirja, lülitame sisse raadio või televiisori ehk laskume tühistesse vestlustesse. Inimestel on pidev tarve lõbustamisteks, kostitamisteks, et neid kistaks eemale iseendast. Me kardame üksi olla, kardame kaaslasteta olla. Väga vähesed jalutavad looduses lihtsalt vaikselt, vestlemata, laulmata, pannes tähele enda sisimat ja ümbritsevat. Oleme seotud tuima rutiiniga, mis on õppimine, õpetamine, töökoht ning vabal ajal soovime meelelahutust, kas kerget või tõsist. Me loeme või läheme kinno või pöördume religiooni poole? Religioonidki on saanud kõrvalemeelitamise vahenditeks, tõsiseks põgenemiseks igavast elurutiinist.

Ma ei tea, kas olete seda tähele pannud, et enamik inimesi on pidevalt millegagi hõivatud, murega ühe või teise asja pärast, sest nad kardavad enesega üksi olla. Proovige üksi olla ning te näete, kuidas soovite end täita infoga. See on põhjus, miks meelelahutused nii silmapaistvat osa meie tsivilisatsioonis mängivad. Kui panete tähele, siis näete, et inimesed üle kogu maailma on ikka rohkem ja rohkem kõrvale meelitatud, arenedes pidevalt rikutuse ja ilmalikkuse poole. Naudingute paljunemine, loendamatud raamatud, mida välja antakse, ajakirjad jne. – see kõik viitab sellele, et soovime pidevalt meelelahutuste pakkumist.

Seepärast, et oleme tühjad, tuimad, keskpärased, kasutame sotsiaalseid reforme abinõudeks, et iseenese eest põgeneda. Et üksinduse eest põgeneda, tormame templitesse, kirikutesse, paneme end hästi riidesse ning külastame seltskondlikke pidustusi, vaatame televiisorit, kuulame raadiot, loeme jne.

Minge üksi jalutama, ilma raamatuta, ilma kellegagi juttu vadistamata ning siis näete, kui kiiresti teil hakkab igav. Teate seda tunnet väga hästi, kuid te ei tea, miks teil hakkab igav, sest te pole seda kunagi eneselt küsinud.

Kui te pisut uurite oma igavust, siis leiate, et igavuse põhjus on üksindus. Selleks, et igavusest põgeneda, soovime olla koos, soovime võõrustamist, igat liiki kõrvalejuhtimist igavusest. Olles seesmiselt üksiklased, muutume elus vaid vastuvõtjateks, pealtvaatajateks. Pakkujad saame olla vaid siis, kui saame aru üksiklusest.

Muide, enamik inimesi abielluvad ning otsivad seltskonda seepärast, et nad ei tea, kuidas üksi elada. See ei tähenda seda, et peate üksikuks jääma, kuid kui abiellute sellepärast, et armastust ja hoolitsust vastu võtta, siis leiate kunagi, et teie elu oli vaid lõputu otsimine: kuhu enese eest põgeneda. Väga vähesed välistavad end sellest kummalisest hirmust üksinduse eest, kuid me peame sellest väljuma, sest väljaspool asuvad tõelised aarded.

Te teate, et üksinduse ja erakluse vahel on suur vahe. Osa noori inimesi ei ole teadlikud üksindusest, kuid vanemad inimesed teavad seda tunnet, mil oled kõigist ära lõigatud ja sind täidab äkiline hirm ilma näilise põhjuseta. Vaim tunneb hirmu, kui ta taipab, et ta ei saa millelegi toetuda, et ükski tahtlik hajutamine ei vabasta endasse suletud tühjusetunnet. See on üksindus.

Kuid eraklus on täiesti erinev, see on vabadustunne, mis ilmub siis, kui olete üksindustunde läbinud ning seda mõistnud. Selles erakluse tundes ei sõltu te psühholoogiliselt kellestki, sest te ei otsi enam naudingut, mugavusi, tasu. See tunne ilmub vaid siis, kui vaim on täielikult üksi ning ainult sarnane vaim on loomisvõimeline.

See kõik on osa kasvatusest, s.t. seista näost näkku üksindusega, selle erakordse tühjustundega, mida kõik tunnevad. Kui see saabub, siis mitte karta, mitte pöörduda raadio poole, mitte end töösse uputada või kinno minna vaid vaadata seda, minna sinna sisse, sellest aru saada. Pole ühtki inimest, kes ei ole tundnud või ei saa tundma seda värisevat rahutust.

Me ei saa sellest rahutusest kunagi aru, sest kui see ilmub meisse, püüame temast lahti saada igat liiki kõrvalpöördumiste kaudu – seksi, jumalate, töö, purjutamise, luuletamise kaudu või korrates teatavaid sõnu, mida oleme pähe õppinud.

Niisiis, kui üksinduse piin teisse ilmub, siis astuge talle vastu, vaadake teda ilma kavatsuseta tema eest põgeneda ... Kui ta eest põgenete, te ei saa iialgi tast aru ning siis on ta alati olemas, luurates teid nurga tagant. Juhul, kui saate aru üksindusest ning välistate end sellest, siis leiate, et pole vajadust põgenemiseks, austatuks saada, lõbustatud saada, sest teie vaim tunneb siis rikkust, mis on rüvetamata ja purustamata.

See kõik kuulub kasvatuse juurde... Kui te koolis õpite vaid aineid sooritamaks eksameid, siis muutub üksindusest põgenemine abinõuks. Mõtelge selle üle pisut järele ning siis te taipate. Vestelge sellest oma õpetajatega ning te leiate varsti, kui üksildased nad on ja kui üksildased teie olete.

Kuid need, kes on seesmiselt erakud, kelle mõistus ja süda on üksinduse valust vabad, on väärtuslikud inimesed, sest nad on suutelised iseseisvalt avastama reaalsust, nad saavad seda omaks võtta, mis on ajatu.

Küsija: Üks meie professoritest ütles, et teie seletused on ebapraktilised. Ta kutsub teid üles kasvatama kuut poissi ja kuut tüdrukut palgaga 120 ruupiat. Mis on teie vastus sellele kriitikale?

Krishnamurti: Kui mul oleks palk ainult 120 ruupiat, ma ei püüaks üles kasvatada kahtteist last. See oleks esiteks. Ning teiseks, kui oleksin professor, oleks see pühendumine, mitte töö. Kas näete vahet? Kasvatamine ükspuha millisel tasemel ei ole kutse ega tööpõld, see on pühendumine, mitte töö. Kas näete seda vahet? Kas saate aru sõnast pühenduma? Olla pühendunud, tähendab anduda millelegi täielikult, küsimata vastutasu. Elada kui munk, üksiklane nagu suured õpetlased ja teadlased – nad ei ole nende sarnased, kes sooritavad eksameid ja nimetavad endid professoriteks. Olen rääkinud neist, kes on endid pühendanud kasvatamisele kutsumuse tõttu, armastusest, mitte raha pärast. Õpetaja, kasvataja, professor, kellele on õpetamine vaid kutse, et teenida elatist, need ütlevad teile, et need asjad, millest räägin, ei ole praktilised.

Muide, mis on praktiline? Mõelge selle üle järele. See, kuidas elame praegu, see mida meie riigid taotlevad oma alaliste hävitavate sõdadega – kas saate seda nimetada praktiliseks? Kas auahnus on praktiline? Kas ahnus on praktiline? Auahnus sünnitab võitlust ning seega purustab inimesi. Ühiskonnas, mis põhineb auahnusel ja saamahimul, on alati oma sisemuses sõja viirastus oma lahkhelide ja kannatustega. Kas see on praktiline? Ilmselt mitte.

Armastus on kõige praktilisem asi maailmas. Armastada, lahke olla, ahnuseta, auahnuseta, olla vaba inimeste mõjutustest ja mõelda iseseisvalt – need kõik on väga praktilised asjad ning nad kutsuvad esile praktilise ja õnneliku ühiskonna. Kuid õpetaja, kes ei ole pühendunud, kes ei armasta, kuigi tal võib olla mitu tiitlit oma nime ees, ei ole midagi muud kui informatsiooni hankija. Ta on oma teadmised raamatutest noppinud, aga pole selle üle kunagi järele mõelnud. Armastada, tähendab olla praktiline. Hoopis absurdne on aga nn. hariduse praktilisus, mis valmistab ette kodanikke, kes on täiesti võimetud iseseisvad olema ja üksi probleeme lahendama.

Küsija: Mis väärtus on haridusel, mis lõhub meid moodsa maailma luksusega?

Krishnamurti: Kas lihtne mugavus lõhub haritud inimese? Kas mitte see nn. haritlane oma auahnuse ja himudega ei purusta igale inimesele hädavajalikku mugavust. Jõukate maade moodne haridus moondab inimesi ikka rohkem ja rohkem majanduslikeks ning seetõttu lõhub luksus igas vormis mõistust. Haridus ei ärata teid täielikult uut kultuuri looma, ta ei aita teil olla revolutsionäärid. Olen seletanud, mida ma mõtlen revolutsiooni all – see ei ole lõhkeaine viskamine tapmiseks. Need inimesed ei ole revolutsionäärid. Tõeline revolutsionäär on inimene, kes on igasugusest ajendist ja ideoloogiast vaba. Teie haridus ei aita teid selline revolutsionäär olema. Just vastupidi, teie haridus õpetab teid kohanduma või ainult reformima seda, mis on juba olemas.

Niisiis, teie nn. haridus lõhub teid, mitte luksus, mida moodne maailm pakub. Kogu seda moodsat tehnikat tarvitatakse ka sõjaks ja lõbutsemiseks kui abinõud enda eest põgenemiseks ning nii upub mõistus enda loodud viguritesse. Moodne haridus on loodud tehnika arendamiseks, leiutamiseks. Inimene ei pea tehnikasse uppuma vaid vabastama oma mõistust, et luua midagi totaalset.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 20. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power