Jiddu Krishnamurti texts Jiddu Krishnamurti quotes and talks, 3000 texts in many languages. Jiddu Krishnamurti texts

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 22. osa

Kas te ei ole kunagi teada tahtnud, miks inimesed näivad olevat kaotanud elurõõmu? Enamikul teist, kes te olete veel noored ja rõõmsad, on omad pisiprobleemid – näiteks eksamid, mille üle muretsete. Kuid nende kiuste on teie elus rõõmu. Te tunnustate elu spontaanse rõõmuga ning võtate elu kergelt. Kuid mis on selle põhjus, et vananedes kaotame vihjed millelegi, mis on väljaspool meid ja millel on suurem tähendus? Miks muutuvad paljud meist tuimaks ning tundetuks rõõmu ja ilu vastu siis, kui jõuavad küpsesse ikka.

Te teate, et kui keegi esitaks endale selle küsimuse, siis tekiks mõistuses palju igasuguseid seletusi. Üks seletustest oleks, et muretseme liiga palju enda pärast. Me rabeleme, et kellekski saada, saavutada positsiooni ja seda säilitada. Meil on pere ja kohustused, peale selle tuleb meil raha teenida. Need välised asjad kaaluvad kõik üles ning seetõttu kaotame elurõõmu.

Vaadake vanemaid inimesi ning te näete, kui kurvad enamik neist on. Arvan, et see on pingutus, mis meid lõhub, heitlus, millele me oma elu pühendame. Kui te jälgite vanemaid inimesi enda ümber, siis näete, et nad võitlevad iseendaga, oma abikaasaga, naabriga, ühiskonnaga, ning see lakkamatu võitlus hajutab nende energiat. Inimene, kes on rõõmus ja tõeliselt õnnelik, ei ole pingutusest ängistatud. Olla ilma pingutuseta ei tähenda, et tardute, olete tuim või rumal – vaid vastupidi, ainult elutark, erakordselt intelligentne isiksus on tõeliselt vaba pingutusest ja võitlusest.

Kui kuuleme, mida tähendab pingutusest vaba olla, siis soovime ka ise saada selliseks, soovime jõuda seisundisse, kus oleme vabad tülidest ja lahkhelidest. Seame selle endale sihiks, ideaaliks, ja püüame seda saavutada, ning momendil, mil seda teeme, oleme kaotanud elurõõmu. Oleme taas pingutuse vangis. Vaid heitluse eesmärk muutub, kuid heitlus ise jääb alles. Heitlus võib toimuda uue sotsiaalse reformi, jumala leidmise või paremate suhete loomise nimel. Kogu see pingutus on heitlus. Tähtis ei ole heitluse objekt, vaid heitlusest enesest arusaamine.

Niisiis, kas on võimalik mõistusel olla heitlusest vaba, nii et ta avastaks seisundi, kus on rõõmu ja puudub üleoleku- või alaväärsustunne?

Meie raskus seisab selles, et mõistus on alaväärsustundest hõivatud, seepärast ta heitlebki. Kuid ärgem laskem endale seletada seda, miks vaim on täis heitlust. Iga mõtlev inimene teab, miks on olemas nii sisemine kui ka väline heitlus. Meie ahnus, kadedus ja võitlusvaim on mõjutegurid, mis põhjustavad heitlust kas siin või tulevases maailmas. Meil pole vaja uurida psühholoogiaraamatuid, et teada saada, miks heitleme, ning kindlasti on oluline, et leiaksime vastuse küsimusele, kas mõistus saab olla totaalsest heitlusest vaba.

Kui heitleme, siis on lahkheli selle vahel, kes me oleme ja kes me peaksime või tahaksime olla. Kas on võimalik heitluse protsessist niiviisi aru saada, et see kaoks? Kas saab mõistus ilma heitluseta olla nagu paat, mis liigub tuule mõjul? Kindlasti oleks see õige küsimus, aga mitte see, kuidas saavutada seisundit, kus ei ole heitlust. Pingutus ise sellise seisundi saavutamiseks on heitlus. Kui te lihtsalt järgiksite seda tõsiasja, püüdmata midagi muuta või püüdmata mõistusele peale suruda seisundit, mida nimetate rahvuseks – siis leiaksite, et mõistus lakkab spontaanselt heitlemast ning sellises olukorras suudab mõistus tohutult õppida. Õppimine ei ole siis enam pelgalt informatsiooni kogumine, vaid erakordsete rikkuste avastamine, mis asuvad väljaspool mõistust, ning mõistusele, mis selleni jõuab, muutub see rõõmuks.

Jälgige end ja te näete, kuidas heitlete hommikust õhtuni ning teie energia läheb võitluses kaotsi. Kui püüate seletada, miks heitlete, siis upute oma seletustesse ja heitlus jätkub. Seevastu, kui panete oma mõistust väga vaikselt tähele ilma seletust andmata, kui lasete mõistusel teadlik olla heitlusest, siis leiate varsti end jõudvat olukorda, kus puudub heitlus ning on vaid imeväärne valvsus. Selles valvsuses ei ole üleoleku- ega alaväärsustunnet, ei ole tähtsat ega tühist inimest, pole ka gurut.

Kui kõik absurdsused on haihtunud, siis on mõistus täielikult ärkvel ning mõistus, mis on täiesti ärkvel, tunneb rõõmu.

Küsija: Tahan midagi saavutada, midagi teha. Ehkki olen katsunud teha seda mitmel korral, ei ole see mul siiski korda läinud. Kas peaksin lakkama püüdlemast või peaksin püsima neis taotlusis?

Krishnamurti: Olla edukas tähendab saavutada, kuhugi jõuda, ning me austame seda. Kui vaene poiss üles kasvades saab multimiljonäriks või tavaline üliõpilane saab peaministriks, siis talle aplodeeritakse ja avaldatakse austust. Niisiis, iga poiss või tüdruk soovib ühel või teisel viisi edu saavutada.

Kas saab tegelikult olla edu või on see vaid idee, mida inimene asjatult otsib? Kui olete soovitu saavutanud, jääb ikka veel midagi, mis on kaugemal, midagi, mis tuleks veel saavutada. Senikaua, kuni ajate taga edu, olete piiratud heitluse ja lahkhelidega. Edu saavutamine on igatsus ikka rohkema järele, ning mõistus, mis nõuab pidevalt ikka rohkemat, ei ole intelligentne mõistus – just vastupidi, see on keskpärane mõistus, sest tema nõuded rohkema järele eeldavad pidevat võitlust piirides, mida ühiskond on tema jaoks püstitanud.

Muide, mis on õieti rahulolu ning mis on rahulolematus? Rahulolematus on püüdlus rohkema järele ning rahulolu on selle püüdluse puudumine. Kuid te ei jää enne rahule, kuni te ei mõista püüdmisprotsessi ning mõistuse nõudlust selle järele.

Näiteks, kas ei karda te eksamil läbi kukkuda? Eksamid on enamalt jaolt õnnetuseks, sest nad ei osuta millelegi tähtsale ega too esile teie intelligentsi tõelist tuuma. Eksami hea sooritamine on suuremalt jaolt mälu trikk või õnnelik juhus. Kui teil eksamite sooritamine pole õnnestunud, siis hakkate neid kartma.

Enamikul meist on ühesugune elukulg. Püüame midagi saavutada, kuid ei peatu, et eneselt küsida, kas eesmärk, mille nimel me pingutusi teeme, on seda pingutust väärt.

Te ju teate, kuidas kardame ebaõnnestumisi ja vigu ning mitte ainult eksamil, vaid ka elus. Vea tegemist peetakse kohutavaks. Meid kritiseeritakse selle eest. Miks me kardame vigu?

Kui kardate vigu teha, siis ei õpi te kunagi. Edu on alati tõlgendatud lugupidamise piirides. Isegi pühak oma vaimsuse saavutamises peab olema lugupeetud, vastasel korral ei evi ta järgijaid.

Kui suudate midagi teha kogu oma olemusega, siis te ei huvitu sellest, kas teid peetakse edukaks või hädavareseks. Ükski intelligentne inimene pole huvitatud teiste arvamusest. Õnnetuseks on maailmas väga vähe intelligentseid inimesi. Intelligentse inimese mure on näha fakte ning aru saada probleemist ja sellepärast ei saa ta mõelda edu või luhtumise piirides. Me mõtleme neis piires ainult siis, kui me ei armasta oma tööd.

Küsija: Miks me oleme põhiolemuselt isekad? Niipea kui on omad huvid mängus, tõmbume endasse ning jääme teiste huvide suhtes külmaks.

Krishnamurti: On väga oluline, et me ei nimetaks end isekaks või vastupidi, sest sõnadel on kummaline mõju mõistusele. Nimetage kedagi isekaks ja ta on teie jaoks kadunud. Nimetage teda professoriks ja teie käitumine muutub aupaklikuks. Valvake oma hinnanguid ning te näete, kuidas elukutsetel, omadustel ja hinnangutel on kummaline mõju teie närvidele ja mõistusele. Sõna, mis märgib tegevust, areneb tundeks, mis määrab tasandi seltskonnas. Esimene mure on vabastada end sellest alateadlikust harjumusest. Teie mõistus on harjunud mõtlema, et isekus kujutab endast midagi halba, ning hetkel, kui kasutate seda sõna kellegi kohta, manab teie mõistus teda. Niisiis on küsimusel: "Miks oleme isekad", tauniv sisu.

On väga tähtis teadlik olla sellest, et teatud sõnad põhjustavad teis närvilise ja emotsionaalse heakskiidu või hukkamõistu. Näiteks, kui nimetate ennast armukadedaks inimeseks, siis olete blokeerinud võimaluse armukadeduse mõistmiseks. Paljud inimesed ütlevad, et nad töötavad vendluse nimel, kuid nad teevad kõik vendluse vastu. Sõna vendlus tähendab nende jaoks midagi kindlat ja nad on lakanud selle üle arutlemast ning seetõttu ei avasta nad kunagi vendluse olemust.

Tähtis on katsetada ja avastada, kas saaksite vaadata fakti ilma arvustamise või üldistamiseta. Kui oskate näha fakti ilma tauniva või õigustava tundeta, siis leiate, et nägemises endas peitub lahendus, s.o. kõikide tõikade kõrvaldamine mida mõistus on püstitanud enda ja fakti vahele.

Kuid kui mõistus on mõjutustest vaba ja ainult vaatab ning, paneb tähele, siis ei ole ta endasse sulgunud ega oma isekuse probleeme, millest ta vabaneda soovis.

Küsija: Miks täiskasvanud inimesed varastavad?

Krishnamurti: Kas te ise kunagi ei varasta? Kas te pole märganud, kuidas poisipõnn varastab kaaslaselt mänguasja? Seda juhtub kogu maailmas kõigiga, olgu noored või vanad. Vanad inimesed teevad seda vaid kavalamalt, paljude kena kõlaga sõnade saatel. Inimesed igatsevad rikkust, positsiooni, võimu ning vastavalt vajadusele nad filosofeerivad ja sepitsevad, et seda kõike saada. Nad varastavad, kuid seda ei nimetata varguseks, vaid see asendatakse mõne tunnustava sõnaga. Miks me varastame? Tänapäeva elukorraldus riisub paljudelt eluks kõige vajalikuma; mõnedel inimestel pole piisavalt toitu, riideid ega korralikku eluaset ja siis nad võtavad midagi ette, et oma vajadusi rahuldada. Asotsiaalidel aga on vargusest saanud meelelahutus, ning see viitab sellele, et nad pole saanud õiget haridust. Õige haridus tähendab elu tähtsuse mõistmist, aga mitte tuupimist. Kuid varastamine käib ka kõrgemal tasemel – ideede ja teadmiste varastamine. Kui oleme saamise peal väljas ükskõik millisel kujul, siis me tingimata varastame.

Mis põhjusel me alatasa küsime, sandime, soovime, nõuame ja varastame? See on seepärast, et me seesmiselt, psühholoogiliselt, meenutame tühja trummi. Püüame oma tühjust täita mitte ainult varguse, vaid ka matkimise, järeleaimamisega. Järeleaimamine on varastamise vorm. Kui oleme eikeegi ja teine on keegi, siis võtame osa tema ausärast endale kopeerimisega. Selline laostumine läbib kogu inimelu ning väga vähesed on sellest vabad. Tähtis on teda saada, millega seda seesmist tühjust täita. Senikaua kuni mõistus püüab end täiendada, jääb ta ikka tühjaks. Kui mõistus enam ei vaeva end, et tühimikku täita, siis võib see tühjus kaduda.

Nüüdisaja kultuuriprobleemid

Nüüdisaja kultuuriprobleemid, 22. osa

Jiddu Krishnamurti philosophy quotes life love happyness texts talks books online free ebooks teosophy Krishnamurti.

suntzuart

the 48 laws of power